On nii tugevaid lugusid, mis murravad läbi ka siis, kui lavastuses endas midagi natuke vajaka. Francesca ja Roberti võimas lugu on üks neist. Kuigi loomulikult hakkasid filmitegelased, Meryl Streep ja Clint Eastwood, ka kummitama, tekkisid laval ikkagi omaette Francesca ja Robert. Tüpaažilt täitsa teistsugused karakterid, kuid Lugu oli kohal ja see on kõige tähtsam. Lugu viis mu endaga kaasa ja puudutas imekombel taas sügavalt. Huvitaval kombel puudutas mind eriliselt just see, kuidas Francesca suhtles läbi jutustamise oma lastega, kuidas ta neid armastas ning kuidas ennast neile avas. See oli ilus võti minu südamesse, mis pani kaasa elama kogu näidendile. Filmi puhul see nii ei olnud, filmis oli tähelepanu just armastusel.
