13.02.2024 "Surm" Must Kast

Täna selgus, et Surm ja Must Kirst, ptüi, Kast- sobivad kokku nagu urn ja hapukapsad ehk siis päris kenasti. Värske teatrihuvilisena on mul õnneks palju esimesi kordi ja seekord oli minu esimene Musta Kasti etendus. Märtsis tuleb neid veel, "Lilli" ja "Carmen", nii et siis kohtume juba nagu vanad sõbrad. Esimene kokkupuude oli piisavalt veenev, et seda sõprust mitte surra lasta.

                                      Fotod Gabriela Urm

Milleks surmast üldse näidend teha ja milleks seda vaatama minna? Vastust ei ole raske leida- tänapäeva inimene on surmast võõrandunud. Surm ei ole enam elu loomulik osa. Näiteks kui võtta surmateema ja lapsed- paljud vanemad ei võta lapsi matustele enam kaasa, sest see olevat liiga hirmus. Pigem aga on hirmus see, et lastelt on sellega ära lõigatud üks elu osa, lõigatud ära üks vajalik kogemus- kuidas öelda lõplikult hüvasti ja leinata.

Laval on Kristjan Lüüs ja Kaarel Targo ning esialgu nimetu, linaga kaetud paljaste varvastega laip, kes osutub Laura Niilsiks. Surma torgitakse, silitatakse, uuritakse-puuritakse, emmatakse, pilatakse, kuni lõpuks on tabumullil õhku sutsu vähemaks lastud. Põhiline uurimismeetod härrastel surmateadlastel on huumoriga otse lähenemine, pühaduse- ja hirmuloori eemaldamise parim vahend. Võib olla kohati lähevad naljad käest ära (näiteks ülevõlli emahuumor, mis oligi vist halva nalja demonstratsioon, aga siiski jäi halb maik), kuid naerda saab ja muiata veel rohkem. Vaheldumisi ja käsikäes naljadega on sekka ka teemad, mille üle tõsiselt mõtiskleda- nagu milline matus meile endile meeldiks, mis on vahe abistatud enesetapul ja eutanaasial, organidoonorlus, kuidas suremine täpsemalt toimub, milline on matuse korraldamise hinnakiri ning kõige tähtsam- milline on parim meetod surnule pintsaku selgasaamiseks. Nagu juba Tujurikkujas küsisid muistsed eestlased teineteiselt igavikulise küsimuse "Kas põletusmatus või laibamatus?"

Läbi mängu näeme ka kogu surmakombestikku- surnu pesemine, riietamine, peielauas (seekord urnist serveeritud) hapukapsa ja sealiha söömine, matusekõne.

Näitlejad on oma tekstides vabad ja orgaanilised, kohati jääb mulje, nagu tekst sünniks sealsamas. Lavaline liikumine on mänguline ja vaheldusrikas ehk vaheldub see, kes parasjagu laibana lamab. Seda rolli saavad näitlejad erinevate teemade demonstreerimiseks korduvalt vahetada. 

Et uuritav teema rohkem esile pääseks ja suuremat plejaadi emotsioone esile kutsuks kui pidurdamatu naeru, oleks kontrastiks võinud rohkem olla ka tõsisemaid hetki. Neid oli, kuid väga üürikesed, korraks väike puudutus ja läinud see oligi. Mulle väga meeldis hetk, kui Kristjan Lüüs lõpuks julges surnut tõeliselt puudutada ja seeläbi ka oma tundeid väljendada. Ilus (aga liiga üürike) oli stseen, kus Laura Niils otsis, kus asub tema hing. Mööda ei saa minna imeilusast Kaarel Targo poolt esitatud laulust, publik pühkis seepeale pisaraid. Hinge läks ka Kaarli kogemus haiglas, kus ta oli tunnistajaks vana naise üksildasele surmale kollaste kardinate taga. Võib olla oleks etendusele kasuks tulnud, kui oleks rohkem käsitletud seda, mis saab pärast surma, nii nendega, kes jäävad, kui nendega, kes lahkuvad. Viimasel teemal on ju isegi ainuüksi eestlaste seas palju erinevaid uskumusi. See kerkis korraks etenduse lõpus, kuid vaid paari lausega. Elukauge filosofeerimise asemel oli valitud asjalik-tehniline-praktiline lähenemine surmale, selline laks ja lagipähe meetod. Tõhus!

Kui oled surmale lähedalt silma vaadanud, ei ole see enam nii hirmutav. Ei saaks küll öelda, et täna talle päris sügavuti silma vaatasime. Pigem viskasime paar kelmikas-flirtivat pilku. Etendust soovitan vaatama minna aga küll, sest selle pealtnäha kerge ja helge tooni abil sai valutult käsitletud nii mõnigi muidu valulik teema.

Hindeks 8/10.

Musta Kasti trupitöö
Lavastaja Birgit Landberg, 
dramaturg Mehis Pihla, 
kunstnik Illimar Vihmar, 
valguskujundaja Emil Kallas, 
helikujundaja Sander Rebane. 
Osades Laura Niils, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs.