Mõte oli väga hea. Ma kujutan ette, kuidas see näidend Ivar Põllul valmis, kõik klappis paberil (ok, arvutis, nagu juba eelnevas blogipostis öeldud, olen digipuudega ning kujutan kirjanikke jätkuvalt ette, sulg käes kaminatule paistel kollakal paberil krabistamas), sündisid erinevad põnevad liinid, karakterivahetused, kirja sai esivanemate painav mustritaak ja muud diibid teemad, ja siis sünnib etendus, mis nagu... ei lähe korda. Vähemalt minule. Mingil põhjusel ei jõudnud see südamesse, ei liigutanud seal mitte kui midagi, null. Hea, et pärast esimest vaatust ei lahkunud, sest teine vaatus meeldis mulle enam. Ma tulen alati teatrisse väga avatud südamega, valmis kõike vastu võtma ja ma pole väga kriitiline vaataja, aga seekord läks nii.
Mõistuse tasemel oli lavastus iseenesest tegelikult huvitav- keda meist ei painaks vahel emme või issi hääl kõrvus, mis takistab elamast oma elu, omal moel. Väga meeldis idee edastada painavaid sisekõnesid transistoritega, kohati tundus, et need mängivad peaosa! Karaktereid kui üldistusi ja arhetüüpe, mitte konkreetseid inimesi, tähistasid ühtlased teksariietest kostüümid. Leidlikud iseenesest, aga minus tekitavad sellised ülestiliseeritud rõivad distantsi karakteritega, ma ei tea miks. Raskem suhestuda vist. Peab aga meeles pidama, et ma ei ole väga rafineeritud maitsega kõrgtaseme teatrigurmaan, vaid suhteliselt "everyman", kes on lihtsalt oma hulluses tohutul hulgal pileteid kokku karabanud. Et äkki ma ei taba lihtsalt liiga kõrgeid hoovuseid!
Kui esialgsele neljasele seltskonnale tuli rahvast trobikonnana juurde, hakkas rahvarohkus laval kuidagi häirima. Arvestades, et kõik mängisid veel eri rolle, siis tundus, et laval on terve laulupidu. Kõike oli kuidagi liiga tihedalt, kiiret teksti, rollivahetusi, inimesi, segapudru tekkis.
Näitlejatena tooksin esile Epp Eespäeva, mul on alati tunne, et kui tema on laval, siis mujale jagub tähelepanu kohe vähem. Epp Eespäeva mängitud laps oli lihtsalt super. Ja lisaks ka Piret Kalda. Kõige inimlikumaks mängitud liinid ja karakterid. Neil oli ka kõige muhedam stseen, kus Piret Kalda oma vanameest Epp Eespäevaga jagas. Minu alatine lemmik Kaspar Velberg oli ka seekord meeldiv jälgida, kaklusstseen oli mõnusalt lustakaks mängitud. Mõlemad stseenid olid teises vaatuses, hea, et ikka otsustasin vaatama jääda. Alo Kõrvet aga näiteks ei mäleta üldse.
Lõppkokkuvõttes- oli ilusaid hetki, aga tunde-märgid märki ei tabanud, nool läks suht mööda.
4/10.
No comments:
Post a Comment