Ahh, see oli üks hea tripp. Nii hea, et käisin kaks korda vaatamas. Samas nüüd kratsin pead ja mõtlen, et kuidas seda elamust kirja panna. Mis see "hea" siis oli?
Esimesel korral käisin etendust vaatamas Koplis, tegemist oli viimase etendusega, mida muide väisas ka härra President. Teisel korral käisin Tartus. Kaks erinevat paika, kuid vibe'i oli püütud üsna sarnaseks teha. Kopli oli siiski mõjusam- nõukaaegse räsitud välimusega kõrgete punaste kardinatega teatrisaal, vanakooli pingiread, seinte ääres tellingud. Jarmo Reha ja Aare Pilv, kaks aju ja keha selle etenduse taga, surumas kõikidel sisenejatel pidulikult kätt ja soovimas "Carpe diem". Meeleolu oli loodud, saali astumisega astusime teise maailma, kus me olime nende kahe tüübi katsejänesteks, inimmassiks ja indiviidideks samaaegselt. Kahe vaatuse vahel pakuti teed ja konni (mitte segi ajada konnadega), igaüks sai lisaks esialgsele käepigistusele otse näitlejalt endale tassitäie meelepärast vedelikku- ekstra tähelepanu igale indiviidile selles inimhulgas...
Küsimus, mida küsiti, millelt tiriti kihte, lisati neid, sõnastati uuesti ja uuesti- mis teeb meist indiviidi? Mis eristab meid massist ja mis ühendab massi? Miks me otsime ja samas kardame puudutust? Läbiv element oli etenduses tuli, see põletas meist kõigist koos näitleja Pääru Ojaga videoekraanil kiht kihi haaval kõike, mis meid massist eristab- näiteks välimuse, rahvuse, omandused, uskumused/usu.
Etenduses vaheldusid Jarmo Reha emotsionaalsed hõiked, teravad üleskutsed ja monoloogid, väga sügava sisendusjõuga etendatud laulud Aare Pilve neutraalse, asjaliku raadiosaate-häälega peetud loengutega. Vahele illustreerivad lõigud Pääru Oja indiviidi järkjärgulisest isiksuse tulestriptiisist. Tekste oli laenatud ja ise loodud. Kuna ma ei ole paraku eriline kõrgintellektuaal, siis tõenäoliselt ei tundnud ma kahjuks paljusid viiteid ära. Suurepärane valik oli lõputekst "Vesi".
Mulle väga meeldis ka teejoomise taustaks kõmisev Aare Pilve lühiloeng tulest, tekkis tunne, et selles sümpaatses põnevas ajaloolis-lingvistilis-semiootilises-jutumullis võikski jääda aega veetma.
Lavastus pakkus nii mõtteainet kui emotsiooni, tekitas erilise fluidumi. Ma arvan, et Jarmo Reha ambitsioon selle näidendiga läks korda ja publik tunnetas toimunut nii mõistuse kui tunnete tasandil. Pärast etendust lugesin läbi kõik isepäise ja omapärase visiooniga lavastaja Jarmo Reha intervjuud ja olen nüüd vist suisa fänn. Käisin ka Eidost vaatamas.
Kõik, kes te etendusest ilma jäite (ausalt, mul on sutsu kahju teist), saate õnneks lugeda Divide et Impera kogu teksti veebis: https://aarepilv.blogspot.com/2022/06/jarmo-reha-aare-pilv-divide-et-impera.html
Head lugemist ja carpe diem!
Hindeks: hindamatu, kuid blogi skaalas 10/10
Laval: Jarmo Reha, Aare Pilv
Videos: Pääru Oja
Kunstnik: Maarja Pabunen
Dramaturgid: Aare Pilv, Jarmo Reha
Helikunstnik: Markus Robam
Valgus- ja videokunstnik: Aleksandr Mirson
Inspitsient: Johanna-Elisabeth Tärno
Graafiline disainer: Allan Appelberg
Fotod: Alan Proosa
No comments:
Post a Comment