Käisin etendust kaks korda vaaatamas. Puhtast trotsist! Ma ei läinud uuesti vaatama mitte seepärast, et mulle tohutult oleks see juba esimesel korral meeldinud, mul tekkis hoopis täielik nõutu möh-mis-asi-see-nüüd-oli-tunne. Minu teatrikaaslane aga, vastupidi, nautis etendust täiel rinnal ja aplodeeris lõpus püsti! Minus tekitas see vastakaid tundeid- etenduses pidi järelikult peituma midagi erilist ja mina äkki ei suutnud seda üles leida. Tõden, et järgmisel korral oli etendust palju lihtsam jälgida, selles oli juba midagi tuttavlikku ja ma suutsin lihtsalt etendust nautida. Sel korral oli mul aga teine teatrikaaslane, kes hakkas tund pärast etenduse algust pingil nihelema, kella vaatama ja ei suutnud ära oodata selle lõppu. Negatiivsete leer arvas ka, et vaheaega polnud meelega tehtud selleks, et saal tühjaks ei jookseks. Seega emotsioone seinast seina.
Sellise vastuolulist vastukaja tekitava teosega on hakkama saanud lavastaja Ingmar Jõela.
Klassikaline "Giselle-i" lugu on traagiline: noor vaene neiu armub enda identiteeti varjavasse rikkasse mehesse Albrechti, kes on aga kihlatud teise naisega. Giselle hullub ja sureb südamevalusse. Pärast surma muutub ta viliks (noorte naiste vaimud, keda nende armsam on petnud) ja tantsitab koos teiste vilidega öösiti mehi kuni nad kurnatusse surevad. Giselle-i armastatu satub samuti öösel metsa, Giselle'i hauale, kuid Giselle halastab talle ning tema hing saab läbi andestuse rahu.
Ingmar Jõela lavastuses on Giselle'e kolm (Ester Kuntu, Steffi Pähn ja Riina Maidre). Lisaks on emakuju (Anne Türnpu) ja Albrecht (Markus Habakukk).
Saalikujundus on külm ja steriilne, kõik on kaetud kilega. Jääb arusaamatuks, mida selline kujundus peaks sümboliseerima, külma ja kurba maailma? Selles kilekotikujunduses, mis ei loo just eriti usalduslikku jutuvestmise õhkkonda, hakkavad naised omavahel lugusid jutustama ja vat see seinast seina loba ei läinud paremaks ka teisel vaatamisel. Lavastaja oleks pidanud väheke mõtlema, kuhu need lood peaks tüürima või mida sümboliseerima, natuke rehaga üle käima. Oli küll ka hingeminevaid lugusid armastusest ja armumisest, kuid ka täiesti suvalist pläma, teisalt eeposlikke ennemuistelugusid, näiteks selliseid, kus naistel on hambad vagiinas. See kujund tundus lavastajale üldse kuidagi meeldivat, neid lugusid oli lausa mitu. Kas see oli mõeldud olema "väestav naistelugu"? Kuidas sel aga kuidagi pistmist on Giselle'i looga, läks üle minu pea. Kas see oli vihje vilidele? Või on õige minu kahtlus, et kõik, mis proovides pähe tuli, läks ka lavastusse sisse...
Edasi saabub täiesti mõttetult ringi kulgev ja end laval silmnähtavalt ebamugavalt tundev Albrecht. Sama hästi oleks ta võinud lavastusest ka üldse välja jääda, neli naist täitsid lava suurepäraselt, nad on meestegelasest nii üle, et jääb arusaamatuks Giselle'ide armuvalu tema järele. Albrecht ei suuda aga õnneks lavastust päris ära rikkuda, tekib tunne, et olgu, kui ta siin juba on, siis las olla pealegi, paha ka ei tee.
Lavastus ise läheb pärast neid "vägijutte" sutsu paremaks- mida tumedamaid toone see võtab, seda enam ma kaasa elan. Tantsud on kaasahaaravad, sugestiivsed, pulmakleidid toovad lavale üheaegu lootusrikka kui ka pahaendelise atmosfääri. Pulmakleitides Giselle'ide traagilisele ükshaaval hullumisele elan ma juba täiel määral kaasa, õhustik on täis elektrit ja mulle järsku hakkab meeldima ka lavakujundus ning see, kuidas kasutatakse kile ja laudu.
Kulminatsiooni ehk vilide hullumeelse tantsu ajaks olen ma täielikult kohal ja tantsin nendega mõttes laval. Tantsud on pöörased, vilid on kontrolli alt väljas ja verejanulised. Kuid taas- Albrechti mannetu kuju rikub natuke selle stseeni. Taas ta kondab väheke, kaob kuskile ning minu jaoks jääb "Giselle'i" lõpp poolikuks. Albrechti pääsemine, andestus ja Giselle'i rahuni jõudmine läksid kuidagi kaotsi.
Kõige vastuolulisem etendus kindla peale. Mine vaatama, kui armastad mittetraditsioonilist teatrit ja riske ja sulle on toredaks väljakutseks, kas leiad ennast lõpuks püsti aplodeerijate või kellavaatajate-nihelejate leerist.
Hindeks 5/10.
Heli, muusika, sound: Sander Mölder
Kunstnik: Kairi Mändla
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Videokunstnik: Alyona Movko-Mägi
Osades Markus Habakukk, Ester Kuntu, Riina Maidre, Steffi Pähn, Anne Türnpu ja TLÜ BFMi koreograafia õppekava üliõpilased
No comments:
Post a Comment