Niisiis, Dostojevski. Ühe kummalise ja mitte kõige meeldivama vennikese jutustus, mida kõike ta arvab maailmast (arvas ta väga palju, tal oli tohutult kõige kohta midagi öelda). Ja jutustus sellest, mida kõike ta ise selles maailmas on suutnud korraldada. Mulle jäi küll paraku selgusetuks, mis on täpselt selle etenduse/jutustuse sügavam eesmärk ja sõnum, häbi öeldagi. Enda kaitseks mainin moka otsast, et võtsin riiulist Dostojevski samanimelise raamatu ja asusin seda ka suisa lugema. Vaatame, kuhu selline eneseharimine veel lõpuks välja võib viia!
Jätangi sisu kõrvale ja räägin vormist, mis näitas tõelist klassi. Muidu ühtlane monoloog oli meieni toodud värvikaid vaheldusrikkaid vahendeid kasutades, esiplaanil oli põrandaaluse ja tema teenri Apolloni onnid, kuhu pugeda ja lasta oma sapine sulg krabisema, tagaplaanil kõrgem lava, kus nägime ülejäänud jutustuse (pigem koomilisi) illustratsioone ja fragmente, näitlejad oli pidevas liikumises. Geniaalne oli kasutada monoloogi jutustamisel kolme näitlejat korraga, see oli mõjus võte, mis ei lasknud jutustusel üksluiseks minna. Kostüümid olid stiliseeritult ajastutruud, kusjuures Põrandaalune oli riides kui Pierrot.
Omapärane kerge tooniga lavastus, peaosalise Rain Simmuli mäng jääb kauaks meelde. Olen kindel, et kui ma tunneksin paremini üldist Dostojevski ajastu kultuuriruumi, tolleaegseid põhilisi märksõnu ja teemasid, allhoovuseid, oleks lavastuse hinne kõrgem. Niisama laiema kontekstita see tekst mingil põhjusel mind ei kõnetanud. Äkki pean uuesti vaatama minema? :)
Hindeks 6/10
Tõlkinud Andres Ehin ja Lembe Hiedel
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Rainer Sarnet
Kunstnik Laura Pählapuu
Valguskunstnik Emil Kallas
Koreograaf Tiina Mölder
Laulude seaded Andre Maaker
Osades Rain Simmul, Indrek Sammul, Hele Kõrve
No comments:
Post a Comment