Heas mõttes kreisi tükk, totaalne tsirkus partseloonas! Etendust meenutades ajab siiani alguses muigama ja edasi veel naeru pugistama. Hea tuju ja energia on garanteeritud. No mida ideed võtta üks ooper, etendada seda tavaliste näitlejate abil ning veel tsirkuse võtmes! Mis vahvad karakterid selle loometöö käigus sündisid, häbitud, meeletud ja keevalised, tõelised hispaanlased! Aitäh, härra Volkonski, et selle ellu viisid! Ma võin vaid ette kujutada, kui naljakad võisid olla selle lavastuse proovid... Minu fotograafisilm nautis ka äärmiselt fotogeenilist lavakujundust, grimmi ning kostüüme. Milliseid piltpostkaarte oleks etendusest saanud! Mis mulle veel meeldis- saal oli täis noori (ja äärmiselt elegantseid) teatrikülastajaid. See lisas veel lavapowerile lisaks publikupowerit ning peaaegu oleks teatrisaalil katus õhku tõusnud.
Lugu ise on vana hea "Carmen", sõdurpoiss Jose ja mustlastüdruk Carmeni heitlik ja kirglik armutragöödia. Laura Niilsi Carmen on tõeline powerwoman, võrgutav ja kütkestav vaba hing, lustlikud hirvesilmad volksutamas igas suunas, kuid südant jagumas vaid tõelistele väljavalitutele. Lisaks laulule on Carmeni üürikesed tantsunumbrid väga nauditavad, neid oleks võinud isegi rohkem olla. Postitantsu etteaste tekitab lausa aukartust- Laura Niils taidleb postil nagu muuseas. Kaarel Targo Jose on ühteaegu kirglik macho ja kurva kuju rüütel. Kokku moodustasid nad mõnusa torkiv-armastava paari. Tõeliselt nunnu, ilmselgelt Malviina ja Pierro omavaheline armulaps, on Micaela (Liisa Pulk), kes kangetel jalgadel koperdab mööda lava rulluiskudel ringi ning räägib lapsehäälega. Väga vahvad olid ka ka kaks pahelisevõitu, kuid äärmiselt reibaslustlikku primadonnat (Jaanika Tammaru ja Birgit Landberg). Millised imelised ülevõlli karakterid :D
Lavanumbrid on tõeliselt vaatamisväärsed (OK, siiski ka kuulamisväärsed), laval toimub korraga nii palju, et ei tea, mida või keda jälgida- jõu- ja ilunumbrid, publikuga häbitut flirti, klounaadi, akrobaatikat, pauku ja mürtsu, tantsu ja laulu. Lavastus viib meid täiesti teise maailma, nagu oleks koos Alice-iga jäneseurgu roninud ja avastanud ennast Imedemaal.
Pean kiitma ka etenduse asukohta- Vene Teater sobis selle lavastuse jaoks nagu valatult. Kogu see kuld-kard ja värvikirevus oli täiesti asjakohane ja toetas omakorda etendust.
"Carmenit" käisin vaatamas oma teismelistega, kes olid üsna vaimustatud. Aplodeerisime lõpuks kõik püsti. Lisaks kõigele eeltoodule juhtis mu 16aastane tähelepanu Kaarel Kuusele, kes laval ägeda karakterina tõelist showd ja live-mussi tegi. Arutasime ka seda, et kuigi "Carmenit" tutvustavas tekstis on kirjas, et osad näitlejad ei pea lausa viisi, siis tegelikult ei olnud pilt üldse halb, toredad ja humoorikad lahendused olid ka lauluetteastetele. Muusikaliselt ooperimõõtu välja muidugi ei anna, aga muusikalimõõdu vabalt. Teismelistele aga ei meeldinud osad häbitumad allapoole vööd naljad, kommentaariks öeldi, et need on oma aja ära elanud.
Hindeks 9/10.
autor Georges Bizet, lavastaja ja tõlkija Peeter Volkonski, kunstnik Iir Hermeliin, muusikajuht Ele Sonn, valguskunstnik Karolin Tamm, liikumisjuht Jaanika Tammaru. Mängivad Laura Niils, Kaarel Targo, Joosep Uus, Karl Robert Saaremäe, Birgit Landberg, Kirill Havanski, Johannes Richard Sepping, Jaanika Tammaru, Liisa Pulk, Karl Edgar Tammi ja Kaarel Kuusk.
No comments:
Post a Comment