Anna (Riina Maidre) on ängistavas tupikus. Valede, eluvalikute, tunnete tupikus. Abielu kirikuõpetaja Henrikuga ammendub kiirelt, abielust sünnivad aga kolm last, mis ei lase Annal abielu köidikuist vabaneda. Aeg lihtsalt ei ole selline, et naine saaks ühteaegu lahutada kui ka olla edasi ema oma kolmele lapsele. Armuromaan endast kümme aastat noorema teoloogiatudengi Tomasega on pigem meeleheitlik tahe põgeneda oma reaalsuse eest kui et tõeline vastastikune armastus. Anna ei leia kusagilt lahendust, lohutust ega lunastust, ei armastusest ega ka Jumalast mitte. Elukatastroof, nagu Anna ise ütleb.
Tänapäeva Annal on rohkem valikuid, kuigi mitte vähem valusad kui sada aastat tagasi. Tänapäeva Anna saaks õnnetu abielu lahutada, ennast ja lapsi ise ülal pidada, jagada endise mehega laste hooldusõigust või tänapäeva Eesti reaalsuses küll olla üksikema. Saja aasta taguse Anna olukorrale puuduvad lahendused, mis võiksid anda kasvõi mõne lootuskiire tulevikuks. Ainsaks võimaluseks on ajapikku leppimine. Enda allasurumine. Teiste reeglite järgi elamine ja teiste tõdede omaksvõtmine. Anna tahab elada oma tões, kuid see on liiga valus teistele.
Kirikuõpetaja onu Jakob (Guido Kangur), kellele Anna oma muredest pihib, elab maailmas, kus valitseb armastus, õiglus ja tõde. See on hoopis teine maailm, mida tunneb Anna. Heaks illustratsiooniks oli lugu lapsepõlvest, mil Anna ei tahtnud pärast leeri minna kirikusse armulauale. Onu Jakob elas teadmisega, et Anna tuli lõpuks armulauale seetõttu, et onu Jakob jättis talle vaba valiku ning Anna jõudis sisemiselt õigele otsusele. Tegelikkuses ähvardas ema vastasel juhul jätta ära Anna igatsetud Kreeka reisi. Jakobi ja Anna viimasel kohtumisel valetab Anna oma elu kohta, jättes Jakobile tema illusioonid, et elus valitsevadki lihtsad tõed ja kindlad toimivad reeglid ning vastastikused seosed.
Riina Maidre teeb Annana suurepärase rolli. Näidend annab selleks ka suurepärase võimaluse. Nagu pealkiri "Erakõnelused" ütleb, koosneb näidend Anna kõnelustest oma lähedastega ning teksti on palju. Ta on kui raamatu minategelane, kelle vaatenurga kaudu me elu vaatleme, mistõttu on minul kui vaatajal raske omaks võtta, et Anna oma lähedastele ja ka endale päris tõtt ei räägi. Ebausaldusväärne minategelane. Anna hingepiinad on meil kui peopeal, iga pilk, žest toetab ja annab edasi lugu.
Guido Kanguri onu Jakob on soe ja usaldusväärne isakuju, sobib Kangurile kui valatult. Viire Valdma emal on küll vähe tekstiosa, kuid sellegipoolest on karakter mängitud suureks.
Kõige keerulisem ja raskem osa näidendist oli minu jaoks Anna ja abikaasa Henriku (Kristo Viiding) konfrontatsioon. Pärast armastusloo ilmsikstulekut vahetavad esialgse pinnapealse rahu välja valust läbiimbunud traumareaktsioonid. Henrik joob karika lõpuni ning soovib teada iga detaili Anna armuloost, piinates sellega nii Annat kui iseennast. Anna samas soovib ja loodab võimatut- luba oma abikaasalt vabaduseks jätkata oma suhet Tomasega. Kuna olukorrast pole kellelgi väljapääsu, tundub see lõputu põrguna. Henrikut ootab ees täielik hingelline kokkuvarisemine, nurkaaetud Anna otsib isegi selles endale väljapääsu, otsides võimalust tunnistada mees hullumeelseks.
Anna kirjeldatud sügav, võimas, hingevabadust ja iseendaks saamist toetav armastus Tomase (Märten Metsaviir) vastu osutub aga reaalsuses millekski hoopis muuks. Tomas on arg, otsustusvõimetu mees, kellele Anna oma paanilises kires on "kuldse kuu" selga mõelnud.
Trööstitu halastamatu lugu; kirjutatud, lavastatud ja mängitud meisterlikult.
Hindeks 9/10
Lavastaja → Madis Kalmet
Dramatiseerija → Priit Põldma
Kunstnik → Arthur Arula
Valguskujundaja → Priidu Adlas
Helikujundaja → Lauri Kaldoja
Tõlkija → Ülev Aaloe
Osades → Riina Maidre, Guido Kangur, Kristo Viiding, Märten Metsaviir, Viire Valdma
No comments:
Post a Comment