Pärast Ekke Heklese lahkumist on raske tavapärast arvustust kirjutada, see jääbki kirjutamata.
Oma mälu tarbeks panen siiski miskit kirja, kuigi see etendus ei lähe erinevatel põhjustel vist meelest mitte kunagi.
Etendus on ääretult kummaline. Provokatiivne. Sumpamine pimeduses, mustrite kordumine, kahevõitlused maailma ja iseendaga, otsingud ja ootused, vaev, tõukumine ja tõmbumine ning lõpmatu täitumatu janu.
Pärast etendust loen tihti Ene Mihkelsoni luuletusi, need on üdini ausad ja otsekohesed, rõhuvad, ootamatute mõttepöörakute ja omapäraste sõnaleidudega. Sügisesed. Ma ei ole eriline luulehuviline, aga need killukesed Ene Mihkelsonist köidavad mind. Väikeste paladena. Kõhutäis teeb hingelt raskeks, viiks kohta, kus ma (enam) olla ei taha. Aga ega ma ei tea ju, ma pole kunagi lõpuni jalutanud, ehk juhataksid need luuleread pärast pimedas rägastikus ekslemist ka just sulle vajalikule teeotsale...
Aitäh. Enele, Ekkele ja Tartu Uuele Teatrile.
