Oi milline maiuspala! Oi kui minu teetass! Huumori ja trilleri mõnusalt maitsekalt doseeritud miks. Jagus pöörast pinget, murtud luid, naljakaid outfitte, välkuvat nuga ja paukuvat kuvaldat. Olen jätkuvalt elevil, näitlejate kokkumäng oli täielik pärl. Oli tunda, et nii Veikko Täär kui Liina Vahtrik naudivad iga hetke laval, rollid pakkusid ühteaegu nii lusti kui pinget.
Liina Vahtriku mäng on vaimukas, täis väikseid krutskilisi detaile, pilke ja žeste, mida pisikeses saalis näed kõiki otsekui peopeal. Õde Annie Wilkesi kuju jääb minuga alatiseks, nunnu psühhopaat, kelle tujude kõikumisel on raske järge pidada. Veikko Tääri kehastatud kirjanik Paul Sheldoni füüsilised ja vaimsed kannatused on välja mängitud nii tõetruult, et lausa ebamugav hakkas, samas oli ka selles annus peent huumorit ja muhedust. Veikko Täär on mulle üllatus, pole teda siiani teatrilaval näinud, ainult Õnne 13 üheülbaliselt toimetamas, seda toredam on avastus, kui peenelt ta oma rolli mängida suudab.
Annie taustast me rohkem teada ei saa, kui et tal on seljataga nii raske lapsepõlv kui ka abielu. Misery raamatud on pakkunud talle võimaluse põgeneda elukoleduste eest fantaasiamaailma, kus kõik on kaunis, üllas ja siivas. Üksik, kaaslasteks kanad, lehmad ja lemmiksiga nimega Misery (!), kellega koos hommikul kohvitada ja pläägutada naistejutte. Jääb vaid oletada kui suur juhus see siiski oli, et Paul Sheldon avarii just siis teeb, kui Annie Wilkes teda lumetormis jälitab...
Kellerteatri intiimsesse õhkkonda sobis etendus kui valatult. Ei kujutaks seda etendust suurel laval isegi ette. Istume kõik koos Pauliga luku taga ning ootame pöörase Annie järgmist malekäiku. Lavakujunduse tõmbenumber on minu jaoks salapärane sinine kapp, mis varjab kõiki Annie saladusi ning kust ilmuvad vajadusel välja nii püstol kui emme retseptiga pikkpoiss.
Esimese vaatuse algus on lobedalt koomiline ja kerge, väikesed naljasketšid järgnevad üksteisele (minu lemmik on stseen pissipudeliga). Publik saab olukorra tegelikust õudusest aimu järkjärgult, koos Pauliga, väikeste errorisseajavate detailide kaudu. Paul aimab, et põrandapesuvett ei sunni kindlasti jooma tore ja abivalmis elupäästja, kuid ta üritab olla optimistlik viimse hetkeni, kuni Annie hullust pole võimalik enam eitada. Pinge kasvab tasapisi, kerge meeleolu vahetub klaustrofoobiliseks ning teiseks vaatuseks on publik verdtarretava kulminatsiooni saabumiseks täielikult valmis küpsetatud. Paul on uskumatult visa tüüp, kes pole valmis lusikat (või kirjutusmasinat) ilma võitluseta nurka viskama. Annie paistab ühtaegu naiivne kui ka sadistlikult kurikaval, tehes temast eriti ohtliku vastase. Saame ühtlasi aimu, mida tegelikult võib tähendada stressi all töötamine- mitte kiireid tähtaegu ja käratsevat bossi, vaid ka valu, surmahirmu ja ohtralt luumurde- kogu selles põrgust sünnib fööniksina uus Misery raamat.
Soovitan sajaga vaatama minna! Stephen Kingi meistriteos on saanud väärilise vaimuka horrorhuumorist pungil lavastuse. Kevadised Misery etendused on küll välja müüdud, kuid sügishooaja etenduste piletid on saadaval. Kaalun ise teisele ringile minekut.
Hindeks 10/10
Dramatiseerija William Goldman
Tõlkija, lavastaja ja helikujundaja Andres Roosileht
Kunstnik Marge Martin
Valguskujundaja Rene Topolev
grimeerija Triin Tulp
etenduse juht Lemme Vaher või Heliis Taal
heli- ja valgustehnikud Anselm Magnus Püvi, Aksel Reisser või Karl Herman Õis
dekoratsioonimeistrid Dmitri Divak ja Riho Rosberg
kostümeerija Sarlee Roosalu
No comments:
Post a Comment