Lasnamäe bussipeatus, ümberringi anonüümsed paneelmajade karbid kui pime betoonmets, suits suunurgas, mütsilotu peas. Tänaval ma mööduksin temast, peaaegu ei märkagi, sest nii hästi sobib ta sinna, ta oleks nagu bussipeatuse pärisosa, mitte luust ja lihast inimene. Kas ma suudaksin teda hiljem kirjeldada? Ei. Nagu näidendi tegelane Mašagi nentis, et koerajalutajat oli võimatu kirjeldada, sest puudub oma nägu, selliseid on tuhandeid. Nüüd veedan ma temaga koos kaks tundi, läites tikke ja vaadates koos tuld tühjusesse kadumas. Teatrisaalist lahkudes pitsitab hinge kurbus ja ängistus. Ma olen kerges segaduses, mille pärast ma kurb olen, üritan teksti kirjutades sellele jälile jõuda.
Olgu öeldud, et erinevalt tavapärasest lugesin ma hiljem kodus seedides kohe läbi ka kaks ilmunud arvustust, Jelena Skulskajalt ja Rasmus Kuningalt. Nüüd ma tean siis "õigeid vastuseid" ka. Mina nägin aga seda etendust väheke teisiti. Minu jaoks ei olnud see etendus surmahirmust ja pidetusest, vaid hoopis kontakti otsimisest ja leidmisest. Põlev tikk kui maailma plinkiv majakas, tõend, et ma olen siin, MA OLEN, ma eksisteerin selle intensiivse viivu siin maailmas, üksi, ajutiselt, varsti ma kustun, kuid enne ma tahan, et sa leiaksid mind, LEIA MIND.
Laval on lihtsad inimesed, oma pealtnäha argiste teemadega, muredega, Tolja, Maksim, Anton, Maša. Peategelane Tolja (Indrek Sammul) on oma olemuses nii orgaaniline, et ma olen peaaegu kindel- Indrek Sammul tuli lavale otse kodust, oma riietega. Ta suunurgas ripub sigarett, mille läitmiseni ei jõuagi. Ta on kuidagi maailmast irdunud, kusagil-mujal-olekus, üksiolemises, kuid inimkontaktid tõmbavad ta endagi üllatuseks sellest põgusateks hetkedeks välja ja ei lase tal iseolemisse ära kaduda. Tolja ankruteks on tütar Daša ja sõbrad.
Me kõik januneme kontakti järele, meeldejääv oli stseen haiglas, kus onu Vasja kohendab isalikult hirmtüütu palatinaabri tekki, patsutab teda ja lausub hellalt "Et sa kärvaks", kontakt ja lähedusehetk seegi.
Anton (Andero Ermel) jutustab Tolikule oma loo enesetapukatsest. Et üldse suuta seda rääkida ja ka vastu võtta, on lugu huumorikastmes, nali teeb rääkimise ja kuulamise kergemaks. Anton räägib, et kui ihkad päris üksindust, siis ei tule sind päästma mitte keegi. Kui aga tegelikult sisimas ei taha üksi olla, siis tirib sind ikka keegi nattipidi välja. Huvitav mõte. Kui oled kontaktiotsimisest lõplikult loobunud, loobub maailma ka sinust. Kas keegi meist on nii enda sisse keerdunud? Tolik imestab selle üle ja esitab endale selle küsimuse. Ma ei tea, mis vastuseni ta ise sisimas jõudis, kuid maailmas on Tolikule koht- ta on pidepunkt oma muidu pidetutele sõpradele, kes tunduvad kui lehed tuules, haprad oma kohalolus ja eksistentsis. Pärast Maksimi (Mart Toome) surma on ta tugisammas lesele, Mašale (Külli Teetamm). Tolik ütleb, et tahab elada kõige kauem, tal on hirm, sest ei taha kellelegi põhjustada valu.
Täiesti omaette karakter on koerajalutaja Anne Reeman, ta vastandub oma energia, oleku ja tõekspidamistega ülejäänud seltskonnale, väga põnev näitlejatöö, natuke nagu ülemängitud, aga samas absurdse tegelase mängimiseks sobivalt. See kõnnak!
Indrek Sammuli mängu vaadates tekkis imetlus, kui hästi võib emotsioone edasi anda vaid kulmude, silmade ja sigareti liigutamise abil. Kulmutöö meistriklass!
Kui etendus oli läbi, tundus kuidagi kohatu energiliselt plaksutada, oleks tahtnud hoopis silmitseda üksteist ja vaikusepausiga näitlejad lavalt saata, teekond viis enda sisse ja nõudis oma ruumi.
Mis mind siis kurvaks tegi ikkagi? Võib olla hoopiski liigutas? Süüdatud tikk: mina olen siin, MA OLEN, LEIA MIND.
Hindeks: 6/10
Lavastaja: Johan Elm
Tõlkija: Maria Klenskaja
Kunstnik: Eugen Tamberg
Valguskunstnik: Fredi Karu
Helikujundaja: Aleksandra Koel-Tsupsman
Kitarriõpetaja: Kaur Terep
Osades: Indrek Sammul, Mart Toome, Andero Ermel, Külli Teetamm, Anne Reemann
No comments:
Post a Comment