Ukraina sõjakannatused on jäänud tasapisi meie isiklikes eludes tahaplaanile, võrreldes esialgse ehmatusega, on harjutud, et seal sõditakse, see on nagu uus normaalsus, millele ei saa lõpmatuseni reageerida maksimaalse tundepuhanguga. Tundub ammu, nagu teine elu, kui käisin vabatahtlikuks Niine tänava kogunemispunktis, annetasin ja kogusin annetusi, võtsime peresse vastu "oma ukrainlased" ning veetsin kogu vaba aja rindeuudiseid lugedes.
Eilne etendus paiskas mind uuesti sõjakeerisesse, otse luust ja lihast inimeste sundvalikute ette, jutustati lugusid, mille peategelaseks saamine oleks õudusunenägu. Valida on ainult halva ja veel halvema vahel... Elada võõrsil "nagu elu", eemal kõigest ja kõigist, mis kallis, elada isikliku süükoorma, integratsioonisurve ja igatsusega, ning kannatada ühiskondlikku hukkamõistu all "Miks sa rindel pole?" Või jääda paigale, elades iga päev sireenide, olmeprobleemide ja elektrikatkestuste küüsis ning olenevalt piirkonnast ka pidevas surmaohus. Minna sõdima, otse ohutsooni, teades, et su surm ei muuda midagi ja on väärtusetu piisk suures meres, rindele, kust pole enam tagasiteed muul viisil kui surm, invaliidistumine, vangisattumine või Ukraina võit... Vaimselt ei pruugigi sõdalane rindelt lahkuda.
Laval on neli näitlejat, kellest üks on vahetult enne etendust väljavahetatud. Miks? Sest ta pidi minema rindele... See on reaalne elu, mida nad meile lavastuses näitavad. See juhtub just siin ja praegu. Samahästi oleks iga näitleja võinud jutustada oma loo. Näitlejatööd lähevad hinge, eriti tooksin esile peategelase Natalia Kobizka esitatud lood, tunnetame iga valiku saatuslikku raskust ja valame koos temaga pisaraid Ukraina ning tema inimeste eest. Näidend käsitleb ka seda, kuidas sõda mõjub loomingule ja paarisuhetele.
Tükk on ukraina keeles ja eestikeelsete subtiitritega, see natuke ikkagi segab vahetut teatrielamust. Mul on väga kahju, et näitlejatöö nüansid seetõttu päris lõpuni minuni ei jõua, et ma passin suure osa ajast tekstitablood. Minu kõrval istuvad ukraina neiud elavad etendusele vahetult kaasa, plaksutavad, naeravad mõnusa musta huumori peale, mina olen neist samm maas. Kuid olen siiski selle kogemuse osa ja selle sees. Näidendis kasutatakse ka kaameraid ja videot, mis mulle võttena väga meeldib ja tekitab "rindeuudiste" tunde.
Etendust on vaatama tulnud häbematult vähe inimesi. Mul on väga kahju. See lavastus on väärt suuremat kõlapinda. Lavastus lõppeb püsti ovatsioonide ja leinaseisakuga tollel päeval Odessas toimunud rünnakuohrite mälestamiseks. See kõik on päris ja toimub praegu, etendusel ja päriselul pole kunagi enne olnud nii väikest vahet.
Pärast etendus mõtlen "meie ukrainlastele", armsale Oljale ja tema pojale Davidile, kes olid meiega umbes aasta. Ja läksid tagasi, vaatamata varitsevale ohule, sireenidele, tundmatule tulevikule, sest teisiti ei saanud, süda on Ukrainas. Armsad, me näeme veel, tuleme teile külla, kui kõik see on möödas ja Ukraina on võitnud. Paneme põlema Eesti ja Ukraina lipuvärvides küünlad ja tähistame! Aga seni... Seni üks väike majake Eestis on alati teid ootamas, kui on vaja. Kuigi igatseme teid, siis loodame, et mitte.
Slava Ukraini!
AUTOR
Natalka Blok (UKR)
LAVASTAJA
Valters Silis (LV)
STSENOGRAAF
Ugis Berzins (LV)
VIDEOKUJUNDAJA
Laura Romanova
VALGUSKUJUNDAJA
Märt Sell
PRODUTSENDID
Vasyl Bilous (UKR) / Märt Meos (EST)
ETENDUSE JUHT
Serafima Kolodkina
Laval
Наталка Кобізька, Антоніна Хижняк, Тіщенко Костянтин, Вiктор Марвiн
No comments:
Post a Comment