Lavastus tõstatab küsimuse, kas on olemas üliinimesi, kelle jaoks ei kehti ühiskonnareeglid ja seadused, kes on väljaspool norme ja ühtlasi siis ka väljaspool inimlikke tundeid. Raskolnikov astub üle inimlike ja seaduslike piiride ja normide, ta tapab kaks inimest, liigkasuvõtjast vanamuti ja tolle õe, ning jõuab hullumeelsesse haiguslikku maailma, kust enam väljapääsu pole.
Esimeses vaatuses on raske aru saada, mis laval toimub ja miks. Miks nad karjuvad? Miks nad spastiliselt väänlevad? Miks on lavastus nii ebaloomulik? See kõik häirib sügavalt ja tekitab võõristuse ning tüdimuse. Mõtlen, et kaua see veel kestab ja kuhu olen sattunud. Teine vaatus oleks justkui teine näidend, kõik loksub paika, ebakõlad jäävad ebakõladeks, kuid langevad oma kohtadele. Väga meeldib selles lavastuses videokasutus, läbimõeldud suured plaanid annavad lisakihi.
Vanaeide ja tema õe tapnud Ursel Tilga Raskolnikovi ja Priit Võigemasti uurija omavaheline tants on ülipõnev jälgida ning aplodeerin suurepärasele näitlejatööle ning lavastuslikele võtetele. Taavi Teplenkovi joodikust titulaarnõuniku Marmeladovi haletraagiline saatus rullub me ees lahti ja leiab ka oma lõpu, nagu lugu loos. Lisaks neile kolmele kujule jääb eredalt meelde ka langenud inglit meenutav Sonja kuju, kelle robotnuku laadne olek ja seestunud sisinad annavad võimalusi mitmeteks interpretatsioonideks.
Üks veidramaid teatrikogemusi. Aga põnev oli, põnev oli jälgida nii seda, mis toimub laval, kui seda, mis toimub mu enda sees.
Hindeks 8/10.
Dramatiseerijad, lavastajad ja lavakujunduse autorid → Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Valgus- ja videokujundaja → Petri Tuhkanen
Helilooja → Jakob Juhkam
Tõlkija → A. H. Tammsaare
Osades → Ursel Tilk, Hendrik Toompere, Priit Võigemast, Taavi Teplenkov, Hilje Murel, Marian Eplik või Mirtel Pohla, Ragnar Uustal, Helena Lotman, Markus Luik
No comments:
Post a Comment