Armastus on see, kui sa laulad oma tagasi lapseks muutunud isale, "väiksele issile", unelaulu. Armastus on see, kui sa võtad suure mehe, kes lapsepõlves tundus võitmatu ja kartmatu kangelasena, oma käte vahele ja rahustad teda segadushetkedel. Theatrumi "Isa" täidab valusast teemast hoolimata südame armastusega.
Lavastus näitab meile Lembit Petersoni kehastatud André meele vaikset hääbumist, segadust, mille toob kaasa mälu kadumine, suundumine unustuse maailma. Lembit Petersoni rollisooritus on midagi nii erilist, ainuüksi seepärast tasub lavastust vaatama minna. Praegu sooviksin, et oskaksin paremini teatrikeelt, et tuua välja kõiki neid eri aspekte, mida sai selle rolli puhul vaataja nautida. Me näeme elu André pilgu läbi, näeme ebaloogilisi juhtumisi ja järjepidevuse kadumist, näeme, kuidas muutuvad võõraks meie armsate näod ja kaovad meelest olulised sündmused, näeme täielikku hämmeldust ja segadust kuni paranoiani välja, püüdu veel viimseid mäluriismeid korrastada ja mõista toimuvat, kuni mälu lõpliku hääbumiseni. André arvates ei muutu tema, vaid hoopis maailm ta ümber. Lembit Petersoni mäng on vaimukas, intelligentne, autentne, humoorikaski. Ta on ühteaegu krutskeid täis laps, kes räägib põetajale, et oli nooruspõlves tantsija, ja samal ajal paranoiliselt selgust ja tõde otsiv segaduses hing, kel on raske tunnistada enda abitust.
André tütart Anne'i mängib Liina Olmaru. Anne'i armastus oma isa vastu on liigutav. Ka temas on suur segadus- mis saab siis, kui lapsevanema ja lapse rollid vahetuvad? Kuidas hoolitseda oma isa eest? Kas see on võimalik, ohverdamata täiesti oma elu ja oma vajadusi, oma perekonda? Kas inimesel on õigus ka oma elule? Kas armastav laps paneks oma vanema hooldekodusse? Liina Olmaru Anne on õrn, emotsionaalne, rabe ja närviline. Kõnekas on Anne'i unenägu, kus ta oma isa kägistab- koorem on niivõrd suur, et raske on leida väljapääsu. Anne on kriisis ja erilist tuge ei ole ka tema elukaaslasest, Pierre'ist (Marius Peterson), kes on ilmselgelt olukorrast tüdinud ning sooviks naasta senise elurütmi juurde. Temast õhkub ohtu ja pahaendelisust.
Mulle meeldib, kuidas tulede kustumine stseenide vahel markeerib erinevate mälupilte vaheldumist, tumedaid auke elukajastuse järjepidevuses, mida on jätnud mälu kadumine. Viiulimäng lisab sellele veel sügavust ja mõtlikkust. Anneli Tuuliku ja Andre Luubi karakterid on leidlik lisand loomaks vaatajale ettekujutuse, kuivõrd võib mõistus meiega trikke mängida.
Hirm jääda oma elu lõpuaastatel dementseks on inimlik; olla abitu, kaaskondsete ja mälutrikkide meelevallas. Kummalisel kombel aga see etendus vähendas minu isiklikke hirme. Kuni me elus on armastus, võime uskuda ja loota, et elu kannab meid kui oma süles ka siis, kui me enam ise seda ei juhi ja oleme sama abitud kui oma elu alguspäevil.
Hindeks 9/10
tõlkija Eva Eensaar
lavastaja Maria Peterson
kunstnik Lilja Blumenfeld
muusikaline kujundaja Marius Peterson
valguskunstnik Priidu Adlas
produtsent Ere Naat-Tammepuu
OSADES
André Lembit Peterson, Anne Liina Olmaru, Pierre Marius Peterson, Laura Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater) või Laura Peterson, naine Anneli Tuulik, mees Andri Luup
No comments:
Post a Comment