Elas kord Prints. Ühel päeval avastab ta, et ta abikaasa ei olegi päris Tuhkatriinu, vaid konspiratiivne agent, kelle eesmärk on võimu haaramine lossis, Tuhkatriinu kodu on puppet masterite pesa, mis toodab uusi Tuhkatriinusid võimuhaarde laiendamiseks erinevatesse paleedesse üle kogu maa ja mille kurjaks geeniuseks on Perenaine.
Miks Prints oma naist pärast üheksat abieluaastat ühtäkki kahtlustama hakkab, meile ei räägita, võime seda vaid aimata. Prints saabub Tuhkatriinu majja ja hakkab otsima Tõde. Huvitav on see, et kuigi ta saab järjest infot, et on enese teadmata olnud ümbritsetud salaagentidest, kes teda on püüdnud mõjutada, otsib ta meeleheitlikult taga päris Tuhkatriinut, nagu sellest sõltuks ta elu. Kas päris Tuhkatriinu ongi Tõde? Kas päris Tuhkatriinu on üldse olemas? Või on tõde see, et miski pole Printsi elus tegelikult nii nagu seni näis, ta on ümbritsetud niidistike ja intriigidega, millest tal aimugi pole olnud ning ta senine elu on olnud mitte-tõde. Järjekordse Tuhkatriinu, kõige rohkem päris inimese moodi tegelase, kelle saatus on küll juba ette määratud ning templina kleidile trükitud, kuid kel on veel järel siirust ja südant, peksab Prints halastamatult läbi. Kogu frustratsioon sai välja valatud kõige nõrgema peale, see ei olnud kättemaks, vaid Printsi võimetuseviha ülejäänud süsteemile vastu astumisest loobumisel, jalahoop kõige madalamale astmele. Seejärel toimub alistumine.
Tuhkatriinu majas elavad värvikad tegelased- pealtnäha teadmatuses viibiv kollektsinäärist Peremees, võimuahned võrgutavad Peretütred, oma agendiülesannetes saamatu frustreerunud Lossi-Tuhkatriinu ja toiduahela tipus Perenaine, kes teab kõike ja kes kontrollib kõike. Ning naiivne Tuhkatriinu, kes on alati eksisteerinud, elu ilma Tuhkatriinudeta on mõeldmatu.
Pääru Oja rollisooritus Printsina jääb minu jaoks üsna üheülbaliseks. Elmo Nüganeni mäng Peremehena on täis kuidagi konstrueeritult mõjuvaid üliemotsionaalseid purskeid- samas tegelane ongi ebasiiras ja võib olla see mäng ongi suurema mängu osana omal kohal. Väga kõnekas oli minu jaoks lõpudetail, kus Peremees võtab Tuhkatriinu kinga, Printsi viimase usutavuse mõõdupuu ja Tõeotsingute kompassi, enda kollektsiooni kui ühe järjekordse trofee. Epp Eespäeva evil genius mõjub usutavalt ja orgaaniliselt, enesekindel ja irooniline oma üleolekus.
Läksin Tuhkatriinumängu vaatama täiesti valge lehena, ma ei teadnud sellest loost midagi muud peale selle, et nõuka-ajal oli näidend mingil perioodil keelatud. Lugu jõudis minuni üsna raskelt ja segaselt, arvasin näidendi sisututvustuse järgi, et tegemist on armastuse otsimise looga, kuid tegelikult sattusin võimuintriigide keskele. Teine vaatus oli kindlasti parem, olin korrigeerinud oma arusaama ja keskendusin võimuvõitluse jälgimisele ning printsi püüetele leida Tõde.
Lavastusliku poole pealt jäi minu jaoks arusaamatuks tümpsumuusika ja laserite kasutamine, see lausa häiris ja katkestas mõttelõnga ning ei läinud kokku ülejäänud lavastusega. Kontakti loomisele ei aidanud väga kaasa ka see, et näitlejate hääl tuli kõlaritest, mitte naturaalselt. Kummalisel kombel häiris keskendumist ka ülimodernne suur saal- etendusele häälestumisel oli nagu mingi takistus ees, raske seletada. Lavakujundus iseenesest meeldis.
Kuigi tõeline hingepuudutus jäi tulemata (järele mõeldes polnud lavastuses ka tegelast, kellega samastuda ja tõeliselt kaasa elada), siis lavastust enda meeltest ikkagi välja ei saanud. See oli piisavalt kummaline, et hakata minu mõtetes keerlema ja enda elu elama. Näidend lausa sundis mind oma mõtteid lõpuni mõtlema- sest rahu oli muidu kadunud. Lavastus lõppes seega minu jaoks alles täna, kestis veel terve eilse õhtu, öö ja tänase hommiku, intrigeeris ja külmaks ei jätnud. Dialoog kindlasti avanes ja võib olla see oligi eesmärk.
Lähme aga jäneseurus veelgi edasi- kas Prints üldse on Prints või on ta iseenda teisik? Selles kõikekahtlustavas paranoilises keskkonnas ei saa milleski lõpuks kindel olla. Kas me elame enda elu või on see illusioon ja oleme käpiknukud kellegi teise muinasjutus?
Hindeks 6/10
Osades: Pääru Oja, Ester Kuntu, Elmo Nüganen, Piret Krumm, Jaanika Arum, Mirtel Pohla, Epp Eespäev (Tallinna Linnateater), Artur Lääts (HALL)
Kunstnik: Pille Kose
Kostüüm: Britta Laumets-Merila
No comments:
Post a Comment