Kolmas lugu intelligentsi või mälu hääbumisest. Eelnesid Theatrumi meisterlik "Isa" ja Tartu Linnateatri südamlik "Lilled Algernonile", mõlemad avavad maailma hääbuja vaatenurgast, käsitledes oma peategelast empaatiaga, jättes talle väärikuse. "Bertod ja Agnes" erines neist tunduvalt, esiteks näeme lugu Bertodi vaatest, avamata Agnese enda sisetraagikat, ning teiseks oli Agnese Alzheimerist tingitud segadus, meeleolumuutused, unustused ja hirm lavastuses pandud komöödiakastmesse ja see tekitas minus tugeva dissonantsi. Kas mäluhaigusega inimese segadus on tõesti naljakas, isegi kui ta käitub veidralt ja räägib segaselt? Miks publik naeris? Peletamaks tekkinud ebamugavustunnet ja pinget? Või mõjub mälu kaotanud inimene, kes oma selgushetkel palub partneril aidata tal surra, tõesti koomiliselt? Ma ei väida, et on olemas mingid pühad lehmad, mille üle nalja ei või visata (võtame või Musta Kasti "Surma") ja kergem toon aitab kindlasti rasket teemat seedida, kuid mulle isiklikult tundus see kuidagi väga vale. Kas oleks naljakas ka siis, kui su oma partner oleks Agnes? Või kui sina oled Agnes?
Lavastus oli huvitav. Eriti huvitavaks läks siis, kui mängu tuli tütar. Me nägime, kuidas tütar sai ühe hetkega täiskasvanuks, jäädes ilma tugevast emast, kellele vastanduda ja kelle vastu mässata. Rollid vahetusid, tekkis vastutus, mõistmine ja empaatia, ja see on liigutav.
Liigutav on ka Bertodi armastus Agnese vastu. Bertod ei kohelnud teda kuidagi patroniseerivalt, Agnes oli tema naine, kes suutis teda jätkuvalt armukadedaks teha ning ka iha äratada. Nende perelugu ei olnud kulgenud probleemideta, mitmedki teemad olid lahendamata, kuid ilmselgelt hoidsid Agnes ja Bertod kokku. Bertod andis endast parima, et püsida naise intensiivsete meeleolumuutuste ja mäluvigurite tempos, kuid see olukord oli talle silmnähtavalt uus ja paraku ka tohutult väsitav. Bertod hoidis oma naise traagikat salajas, vaid endale, sest siis see ei olnud nii päris, nii lõplik.
Laine Mägi karakter koos tobeda kleidi, ülevõlli paruka ja ülemängimisega natuke rikkus elamust. Miks oli tarvis tast teha selline kummaline, mitte väga eluline karakter, jääb arusaamatuks. Et lisada koomikat? Et tekitada võõristust? Et takistada valdavalt eakal publikul samastumist, hoidmaks ära õudusunenäod sel teemal?
Mõtlemapanev tükk, milles oli palju võimalusi ja kihte, mis jäid kasutamata.
6/10
Lavastaja → Priit Pedajas
Kunstnik → Pille Jänes
Valguskujundaja → Kaido Mikk
Tõlkija → Margus Alver
Osades → Martin Veinmann, Laine Mägi, Hilje Murel
No comments:
Post a Comment