Laval olid kaks õde nagu kaks sügavat paranemata haava, kibedad ning verilihal. Kaks õde, nagu tantsides ümber teineteise, tõmbudes ja tõukudes, vihates ja armastades, igavesti köidetud teineteise külge.
Etendust oli väga ebamugav vaadata, pinge oli esimesest sekundist laes ning seda laetud tunnet jagus üürikeste hingetõmbepausidega kuni etenduse lõpuni. Me ei näe täit lugu, näeme fragmenti kahe inimese suhtest ühel tähendusrikkal murrangulisel hetkel, millel ei ole konkreetset algust, lõppu ega lahtiseletust. Lavastus pani mõtlema õdede sirgumise, nende lapsepõlve üle- hingevapustavat seletatavat traumat laste elus ei toimu, kõik on pealtnäha tavapärane pereelu. Loost koorub, et ema ja isa olid tõenäoliselt teadlased (ajaloolased?), keda lapsed ilmselgelt idealiseerisid ning kes andsid lastele eluks kaasa suurepärased tööriistad (intelligents, sõnaosavus ja kõrged ambitsioonid), kuid jätsid nad emotsionaalselt omapäi, toitmata armastusevaakumit lapse hinges, oskamata jagada armastust oma väga intensiivsetele ja tundlikele lastele. Tööriistadest said hoopis relvad õdede käes, mida pöörata teineteise vastu, sest keegi pidi olema süüdi, keegi oli süüdi selles lõputus janus ja ebaõigluses, mida nad tundsid. Kaklus vähese ressursi pärast, mida nad ei teadvusta ka täiskasvanuks saades.
Laks ja laks vihisevad kuulid õdede vahel, pihtas, pihtas, pihtas! Kumbki esitab oma lugu, kuulmata teist, tundmata teises ära iseennast. Valusalt ja veriselt, ainult nii nagu saab sind haavata su lähedane. Olukord, kus ainuüksi teise eksistents tundub rünnakuna su isiku vastu, kättemaksuna. Olukord, kus isegi ema surivoodi on ühtlasi lahinguväli.
Evelin Võigemastilt ja Külli Teetammelt suurepärased rollid. See ei olnud lihtne vaatamine, kuid raputas ja pani sügavalt mõtlema.
8/10
Autor, lavastaja ja kunstnik Pascal Rambert, tõlkija Triin Sinissaar.
Mängivad Külli Teetamm ja Evelin Võigemast.
No comments:
Post a Comment