Ausalt, viimane kord, kui ma joon klaasi veini ENNE etendust, see nimelt teeb mind tohutult uniseks. Ma tegelikult peaksingi siin joone alla tõmbama, kuna tarbisin kultuuri uimastavate ainete mõju all, olgugi, et klaasike! Etendus jäi unega võitlevale inimesele kaugeks ja isegi painajalikuks. Tahaks väga diip olla ja rääkida, kuidas midagi on sulgudes, aga ei suuda. Inimeseks olemise kohta seekord muud ei õppinud, kui et mõtle kaks korda, enne kui veini jood. Ja seda, et Marika Vaarik on mõjus ja paneb vaatama-kuulama isegi siis, kui tal on peas jõuluvana müts ning tekst on pealtnäha seosetu.
Lugege parem seda.
Mul tekkis küsimus, kas iga etenduse kohta üldse pean alati üldse midagi kirjutama. Samas ma pean blogi endale ja mingit lugejaskonda mul peale oma lähisõprade ja pere nagunii ei ole st need pole mingid arvustusemõõtu postitused, vaid mu isiklik mälupagas. Nii et vast ikka ikka kirjutan, kasvõi paar sõna.
