Selle kirjatüki kirjapanekut takistas tükk aega sisemine kriitik, mis porisedes päris- mida on veel üldse öelda lavastuse kohta, mida aastaid ülistatud ja mida minnakse vaatama taevani kõrguvate ootustega. Lõppude lõpuks on see blogi aga siiski mu isiklike emotsioonide talletuspeenar, aga mitte kriitikueksam, seega lähme edasi, aitab munemisest.
No kas oli siis ülihea ja rohkemgi veel? Oli ikka, kuigi emotsionaalses mõttes see tükk kusagile naha alla ei jõudnud ja südant ei puudutanud, aga see vist polnud ka selle saaga eesmärk. Läbi kolme mehe, Mait Malmsteni, Priit Võigemasti ja Guido Kanguri, rullus meie ette tükk ajalugu, piisavalt intrigeerivalt, et panna mind hiljem härraseid Lehmane googeldama ja rohkem uurima. Karakteriloome oli fantastiline, tegelased said liha luudele ja ärkasid ellu. Neli tundi möödus sellise tempo ja mürtsuga, et katsu kaasas püsida. Elava muusika kaasamine lisas autentsust ja särtsu, imelised muusikud, kummardus.
Eriti meeldis mulle esimene vaatus. Näha, kuidas üldse mõtleb üks ärivaistu omav inime, kuidas keerata tragöödiaid enda kasuks, kuidas kohaneda. Kuidas sünnib üks äriimpeerium alates esimesest sammust. Põnev! Kolm Lehmani venda mängiti kõik kuidagi nii armsaks ja omaseks, et olekski neid tahtnud vaatama-kuulama jääda. Mida enam nö uude aega jõudsime, seda vähem mind teema köitis ja etenduse lõpp vajus natuke ära, liiga vähe Lehmane! Põnev oli ka jälgida, kuidas põlvkondade vahetumisega koos muutusid aegamööda traditsioonid, põhimõtted.
Ja sellega, härrased, siit lõpetangi. Tänan südamest selle etenduse eest.
Hindeks 10.
No comments:
Post a Comment