Mõnuled pühapäeval kohvikus, ees poolik tass caffe lattet ja rammus koogitükk. Teeskled, et skrollid telefonis, aga tegelikult on kogu tähelepanu kõrvallaual, sest käimas on parim live-seebikas- kaks sõbrannat on mahlaselt ja haaravalt oma elud pulkadeks lahti võtnud... Just täpselt see tunne tekib, vaadates lavastust "Lähenemine". Tükk nagu viivuke patune pilguheit kellegi võõra suhterägastikku. Kolm näitlejat, Harriet Toompere, Hilje Murel ja Tiina Tauraite, saavad tasahilju publiku parimaks sõbrannaks, tahaks veel nende eludest ja suhetest teada, ei miskit suurt erilist, ei midagi põrutavat, kuid ometi paeluv.
Elumuutev ja eksistentsi alustalasid raputav, tohutut teatriimet pakkuv kogemus see muidugi ei ole. Sõprus ja armastus, petmine ja pettumus, lein ja kaotus, ustavus ja reetmine- universaalsed, inimlikud, kõnetavad teemad aga igatahes. Kuigi öeldakse palju, jääb midagi alati ütlemata, varjule. Kõike ei saa kõigile rääkida, on asju, mis jäävadki saladuseks; lähenetakse, kuid päris lähedale mitte, mitte lõpuni. Räägitakse küll pealtnäha kõigest, kuid tegelikult kratsitakse vaid pealispinda. Juhuslikud kohtumised, juhuslikud pildikesed, kõnelused, mille lõpus tõotatakse "Helistame", teades ise samas, et nad seda tõenäoliselt ei tee.
Minu lemmik on jätkuvalt, igas tükis, Harriet Toompere (Cora), nauding taas kohtuda. Tiina Tauraite tegelane toob lahedat teravust ja vahedust, otsekohesust.
Etendus, mida hea sõbrannaga külastada ja pärast klaasi veiniga sujuvalt jätkata ise samadel teemadel.
Hindeks 6/10.
Autor Mark O’Rowe
Tõlkija Krista Kaer
Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Pille Jänes, valguskujundaja Kaido Mikk, videokujundaja Tauno Makke
Osades Harriet Toompere, Hilje Murel, Tiina Tauraite
No comments:
Post a Comment