Kohe alustuseks ütlen, et kõige vaimukam ja peenemat huumorit mõistvam karakter, täpselt õigelt balansseerides komöödia ja jandi piiril, oli selles tükis... tugitool. Tugitool kui kõikide vanakooli eemalolevate isside kvintessents, mis oma tühjuses ometigi kõneles nii palju.
Ülejäänud etenduses olid omad kõrghetked, mis tõesti ka naerma ajasid, kuid üldiselt võiks kirjeldada etendusejärgset tunnet kui üledoosi ülevõlli ülenäitlemisesest. Potentsiaali ideel ja tekstil ju oli, midagi aga jäi teostuses minu jaoks puudu ja midagi oli üleliia.
Loo põhjaks on vana hea Jane Austeni "Uhkus ja eelarvamus", minu nö öökapiraamat, mida olen oma elu mustematel hetkedel lohutuseks lugenud kümneid ja kümneid kordi. Ehk kodutöö on mul korralikult tehtud. Olgu öeldud ka, et ma ei pea seda materjaliks, mille üle naljaviskamine oleks pühaduseteotus ning hea veider must Briti huumor on mu lemmik. Ausalt ka, ma armastan head komöödiat ja mu naerusoolikas ei ole kuidagi umbes (mida võiks käesoleva arvustuse põhjal ju arvata). Vist? Viimased kolm teatris vaadatud komöödiat on mind ju suht külmaks jätnud, hakkan ise ka juba kahtlema... Äkki olen siiski masendunud hing, kes suudab vaimustusega vaid "Kuritööd ja karistust" vaadata...
Näidendi kirjelduse järgi arvasin, et esitamisele tulevad pigem nö sketchid Austeni teemadel, kuid mu üllatuseks etendati "Uhkus ja eelarvamus" otsast peale tervikuna. Oleksin arvanud, et midagi keeratakse päris peapeale, aga tegelikult järgiti romaani lugu üsna tõetruult. Kolm ja pool tundi sekendusi teemal "Kes ja kas ja kellele mehele saab", tolle ajastu naiste võtmeküsimusi. Viis tegelast ehk viis teenijat (Adeele Sepp, Jaana Kena, Margaret Sarv, Lauren Grinberg ja Klaudia Tiitsmaa) mängisid näidendis kõiki rolle, sealhulgas mehi, mis eeldas valguskiirusel kostüümivahetusi ning leidlikke lahendusi. Näitlejate tase oli üsna ebaühtlane, oli ebanaljakat ülemängimist ning naljakat ülemängimist ja ebanaljakat alamängimist. Südamest ajas naerma Jaana Kena Charles Bingley, see karakter oli väga õnnestunud, nagu armuvalus pisike Napoleon, ning teda nägi laval ka parajas doosis. Üldse mitte ei ajanud naerma Klaudia Tiitsmaa karakterid, kõike oli liiga palju. Adeele Sepa mamma Bennet jäi sinna kusagile vahepeale, läks aga pikapeale tüütuks oma korduses. Küll aga oli igati põnev Adeele Sepa mängitud mr Darcy, väga veenev roll, lahendatud pigem realistlikus võtmes, kuid ka humoorikad stseenid olid head (kasvõi stseen maaliga ning diskussioon, miks ta kuiv on). Üsna üheülbaliseks jäi paraku Margaret Sarve Elizabeth Bennet- romaanis kõige teravmeelsem ja vaimukam karakter, kelle teravmeelsus ja vaimuerksus paraku etenduses jäi "perse" ütlemise tasemele ning ülejäänu jäi lihtsalt kahvatuks. Lauren Grinbergilt oli päris tore mr Wickhami lahendus, nappide vahenditega mängitud eriliselt enda väärtuses veendunud kaunismees, teised rollid jäid tagasihoidlikuks. Ning loomulikult aplaus tugitoolile, kes mängis selles etenduses oma perekonnast võõrdunud hr Bennetit.
Laulunumbrid päris muusikalitaset välja ei andnud (v.a. Adeele Sepa ja osad Jaana Kena numbrid), kuid see vist ei olnud ka etenduse taotlus.
.jpg)
Publik pigem võttis etenduse soojalt vastu, naeru kostis, kuid pärast vaheaega jäid nii mõnedki toolid tühjaks. Nagu ikka oli teine vaatus parem (seda kuulsin pärast ka rahva hulgas). Kolm ja pool tundi sellist janti oli minu ja mu teatrikaaslase jaoks liiga palju, kahetunnisena oleks äkki saanud hea kontsentratsiooni parematest naljadest ja oleks lavastus vähe tummisem olnud. Jane Austen vast hauas päris ringi keerama ei hakanud ja tõenäoliselt purtsataks nii mõneski kohas südamest naerma.
Hindeks 5/10.
No comments:
Post a Comment