"Tädi Õieke, suur tänu, et meeles pidasid ja meid enda 65. sünnipäevale kutsusid. Hea oli memme Lehtit ka üle hulga aja näha, tänu taevale, et ikka veel meie hulgas ja saab kenasti jätkuvalt elust osa. Laud oli lookas nagu alati ning loomulikult kuulus peo juurde juba traditsiooniliselt pilguheit üle morsilaua otse sinu eksistentsialistliku ängi südamesse, elu teise poole eneseotsingutele ja surmahirmule. Tikk-takk, tikk-takk, nii see kell lööb, tädi Õie. Lööb meile kõigile. Ikka sammuke edasi, kaugemale maisest pahnast ja lähemale iseendale, lõpuks vaid kahekesi, ainult sina, pale valguses, ja sinu igavene vari. Nii ma mõtlesin seal morsiklaasi taga, suu küpsist täis ja kõrvus kõrvulukustavalt kajamas su hingevaakum."
Toimus Urmas Lüüsi lavastatud "Tädi Õie 65. sünnipäev". Loodud on mõnusalt äraspidine aegruum, kus kulgeme näiliselt nagu tuttavlikke sissetallatud radu mööda, kuid jõuame välja hoopis teistesse dimensioonidesse. Kõik need justkui teisest ajastust sektsioonkapid, präänikud, heegeldatud luiged, reibas kõikejõudmine ja palavikuline soov oma külalisi toita. Meie kõigi tädi Õie. Külalisi täis tuba, pikk laud, jutuvada ja rullisoeng. Meid võtab vastu Arnold Oksmaa vahva lauluke "Lastekodus" ja absurdinaljamaiguline meeleolu on loodud. Kulgemisse tekivad järjepanu väiksed errorid, nihkes pilt, heli ja valgus juhatavad meid uutesse maailmadesse, kuhugile tädi Õie ajukurdude vahele, kus tema ja ta hoolikalt seatud päevamaskid eksisteerivad koos aegajalt külastavate väheke painajalike esivanemate hingedega ja kus ema Lehti hoiab peal oma teravat vaikivat kontrollpilku.
Urmas Lüüsi fantaasiamaailmas on, mida uudistada. Eriliselt mõnus on olla ise osa sellest maailmast, kombata seda kõikide meeltega. Kui esialgu pälvib tähelepanu kõik väline, helid ja ruum, siis lõpuks on pilk kleepunud tädi Õie loo külge. Tantsija ja koreograaf Mari Mägi on loonud sarmikalt humoorika ja paeluva karakteri. Jätsime küll tädi Õiega jumalaga, kuid hea meelega kulgeks veel tema seltsis edasi: täna õhtul teen nagu Urmas Lüüs soovitas- kuulan lugusid tädi Õiest, koer Notsust (sünnipäeva ajaks oli manalateele juba kahjuks läinud), ema Lehtist ja vanaemast.
Autor ja lavastaja: Urmas Lüüs
Ruumide looja: Marko Odar
Esemete looja: Hans-Otto Ojaste
Helikunstnik: KIWA
Valguskunstnik: Henry Kasch
Dramaturg: Joanna Kalm
Etendaja: Mari Mägi või Kaja Lindal
Projektijuht: Eneli Järs
No comments:
Post a Comment