05.04.2024 "See laps" Theatrum

 "See laps" viib emotsionaalsele retkele maailma, kus ürgseim inimsuhetest, vanema-lapse suhe, mis peaks ideaalis pakkuma turvalist sirgumiskeskkonda, tingimusteta armastust ja hoolt, on hoopis katkiste hingede kasvulava, kustutamatu valu allikas. Täiskasvanuks saamine ei ole automaatne pääsetee sellest valust, lapsepõlve taak võib halvavalt saatma jääda kogu eluks. Laval toimuv haarab kohe kaasa, lavastaja on suutnud lood väga mõjusalt elama panna. Etenduse lõpuks olen ma kaotanud kõik kaitsekihid, ma olen kui teises maailmas. Olen seal, koos nendega, tahan pakkuda lohutust ning lahendust. Kuid reaalsus on tihti halastamatu ning õnnelikke lõppe ei pakuta igaühele meist.

                                   Fotod Ülar Mändmets

Näidendi autor Joël Pommerat on enda poolt läbiviidud paljudest intervjuudest välja valinud kümme pildikest. Päris inimesed. Päris lood. Mitte pisarakiskujatest "mängi ängi" konstruktsioonid. Näeme väikesi fragmente, intiimseid pilguheite tavalistele, kuid kõnekatele argihetkedele ning ka murrangulistele kulminatsioonimonentidele. Näeme, et täiskasvanute maailm on illusioon, meie ümber kõnnib ringi katkiseid lapsi, kes mängivad täiskasvanuid, võimetud võtma vastutust teise inimelu eest, kes kordavad vanu mustreid ning taastoodavad toksiliselt uusi katkiseid hingi, kelle saatjaks jääb igavene kustutamatu nälg armastuse, tunnustamise ja aktsepteerimise järele. Sellises olukorras laps kas murdub (nagu täiskasvanud poja (Kristjan Üksküla) ja isa (Indrek Sammul) loos, kus selgub, et poeg kardab senimaani paaniliselt oma kontrollifriigist "mul on alati õigus" isa) või võtab ise vastutuse ja küpse täiskasvanu rolli (lugu ebaküpsete emotsioonidega emast (Liina Olmaru) ja lapsest, kes ema murede ja probleemide eest vastutuse võtab).  

Väga liigutav on pildike värskest emast (Rea Lest) beebiga, kes, olles mõistnud, et ei suuda emarolli täita, üritab olukorda lahendada nii nagu oskab, pakkudes naiivselt oma last toredatele lastetutele majanaabritele (Anneli Tuulik ja Tarmo Song). Meeleheitele viidud naine, kes last omal moel armastab ja soovib talle kõige paremat eluks. Rea Lest mõjub selles rollis lapsena, kes eelkõige vajaks ise hoolt ja armastust.

Näitlejateansambel teeb suurepärased rollid. Näitlejate ees on üsna keeruline ülesanne- sekundipealt panna publiku kaasa elama igale uuele loole, pole aega aegamööda pinget kasvatada ja rolli sisse elada. Minu lemmik on Liina Olmaru. Näeme teda neljas erinevas emarollis, kõik väga erinevas tonaalsuses; ema, kes on oma tütre "keskpärasuses" pettunud; surnukuuris oma poega tuvastav ema; ebaküps kooliminevat last emotsionaalselt manipuleeriv ema; oma minevikutegude eest vastutust võttev ja vabandav ema. Südamesse läks ka Indrek Sammuli kaevurist haige isana ning kontrollifriigist isana. Väga sümpaatsed ja südamlikud rollid olid seekord Anneli Tuulikult, eelmises kahes nähtud etenduses (Karmeliitide dialoogid ja Isa) pigem tagasihoidlikuna mõjunud näitleja, kuid seekord läksid eriliselt hinge. Eriti armas oli majanaabri roll, kellele pakuti beebit lapsendamiseks, selles rollis oli vaid pilkude abil koos soojus, ehmatus, lootus, segadus. Noored näitlejad Kaarel Uueni, Paul Samuel Vihmar ja Sonja Aardamon on väga tublid ja veenvad. Eriliselt tooksin esile Paul Samuel Vihmari raevus teismelise, kelle frustratsioon viib vägivallani isa vastu.

Väga meeldib videokasutus stseenide vahel, see kuidagi võimendab juba ette läheneva stseeni mõjuvust. Äärmiselt minimalistlik lavakujundus rõhutab inimeste eraldatust ja üksiolekut, mistõttu surnukuuri stseen mõjub kohe teisiti, kuna rekvisiidina on kasutusel ka valge linaga ületõmmatud voodi. Mõjub rohkem teatrina.

Viimane pildike pakub lohutust. Ilmselgelt on selle stseeni paigutus viimaseks olnud autori teadlik valik. Kunagi pole liiga hilja, et võtta vastutust oma elu ja tegude eest, kunagi pole liiga hilja, et näha ennast kõrvalt, tajuda reaalsust ilma ennastõigustava filtrita. See võib olla väga raske ja hirmutav teekond, kuid samas ka vabastav. Pildike näitab ka teisalt, et hoolimata oma valusast lapsepõlvest võib kasvada hingelt küpseks, oma ja teiste piire austavaks inimeseks. Näeme ema, kes vabandab oma võõrandunud täiskasvanud tütre ees talle lapsepõlves osaks saanud kannatuste eest. Ema, kelle silmad ja süda on lõpuks avanenud. Me ei tea, milline tohutu hingetöö on sellele hetkele eelnenud, kui raske võis olla aduda, et oled põhjustanud valu väikesele kaitsetule inimesele. Tavaline reaktsioon on selliste emotsioonide ja mälestuste blokeerimine, inimene soovib alateadlikult oma minapilti kaitsta, olla pigem pime. Teisalt tütar, kes on ennast kaitsnud ema toksilisuse eest, seadnud tervislikud piirid, kuid samas ometi mitte piiranud vanaema kohtumist oma lastelastega. Pole isegi oluline, kas nende suhe pärast seda lähenes või mitte. Neil oli see vabastav hetk, üürike kontakt, üks samm teineteise suunas, tõenäoliselt esimene autentne hetk nende suhtluses. See jääb alles. Iga teekond algab esimesest sammust.

Hindeks 10/10

Autor Joël Pommerat
Lavastaja Maria Peterson („Isa”, „Südames sündinud”)
Tõlkija Inge Eller
Kunstnik Lilja Blumenfeld
Valguskunstnik Priidu Adlas
Videokunstnik Alyona Movko
Helikujundaja Tõnis Leemets
Produtsent Ere Naat

Osades: Rea Lest, Indrek Sammul (Tallinna Linnateater), Liina Olmaru, Anneli Tuulik, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Kristjan Üksküla või Risto Vaidla (Eesti Noorsooteater), Kaarel Uueni, Paul Samuel Vihmar ja Sonja Aardam