02.05.2024 "Lehman Brothers" Eesti Draamateater

Selle kirjatüki kirjapanekut takistas tükk aega sisemine kriitik, mis porisedes päris- mida on veel üldse öelda lavastuse kohta, mida aastaid ülistatud ja mida minnakse vaatama  taevani kõrguvate ootustega. Lõppude lõpuks on see blogi aga siiski mu isiklike emotsioonide talletuspeenar, aga mitte kriitikueksam, seega lähme edasi, aitab munemisest. 

No kas oli siis ülihea ja rohkemgi veel? Oli ikka, kuigi emotsionaalses mõttes see tükk kusagile naha alla ei jõudnud ja südant ei puudutanud, aga see vist polnud ka selle saaga eesmärk. Läbi kolme mehe, Mait Malmsteni, Priit Võigemasti ja Guido Kanguri, rullus meie ette tükk ajalugu, piisavalt intrigeerivalt, et panna mind hiljem härraseid Lehmane googeldama ja rohkem uurima.  Karakteriloome oli fantastiline, tegelased said liha luudele ja ärkasid ellu. Neli tundi möödus sellise tempo ja mürtsuga, et katsu kaasas püsida. Elava muusika kaasamine lisas autentsust ja särtsu, imelised muusikud, kummardus. 

Fotod Draamateatri kodulehelt

20.04.2024 "Konsiilium" Paide Teater

Autor: ChatGPT

 JAAN (sekretär, kes soovib saada politseiülemaks):

Kas tead, Freya, kui kaugele üks unistus võib viia,
kui üksnes julgeks astuda, kus varjud maad ei riiva?
Ma sekretär, kuid südames on unistus, mis hõõgub -
saada politseiülemaks, kus õiglus vaid ei lõõgub.

FREYA (hambaarst):
Oh Jaan, sinu julgus, see suure unistuse teel,
on nagu tormihoiatus, mis vaikselt hiilib meel.
Ent hambad – neist kõneled sa vähe, kuigi peaks,
mu töö neist vabaks teeb, kui tervist hoian teeks.

JAAN:
(Äkitselt kostab kaugelt meeleheitlik laul)
Mis hääled need, mis kajavad nii kalgilt vastu sein?
Kas võimalik, et keegi teine samuti siin pein?

FREYA:
(Samal ajal tajub midagi oma lõhnatajuga)
Mis lõhn see on? Nii terav, kibe, tuska täis on õhk...
Kas tõesti Jaan, on pettus see, mis sinust jääb mul põhk?

                                       Fotod Paide teater

15.04.2024 "Erakõnelused" Eesti Draamateater

 Anna (Riina Maidre) on ängistavas tupikus. Valede, eluvalikute, tunnete tupikus. Abielu kirikuõpetaja Henrikuga ammendub kiirelt, abielust sünnivad aga kolm last, mis ei lase Annal abielu köidikuist vabaneda. Aeg lihtsalt ei ole selline, et naine saaks ühteaegu lahutada kui ka olla edasi ema oma kolmele lapsele. Armuromaan endast kümme aastat noorema teoloogiatudengi Tomasega on pigem meeleheitlik tahe põgeneda oma reaalsuse eest kui et tõeline vastastikune armastus. Anna ei leia kusagilt lahendust, lohutust ega lunastust, ei armastusest ega ka Jumalast mitte. Elukatastroof, nagu Anna ise ütleb.

                                     Fotod Andra Seepter

13.04.2024 "Tädi Õie 65. sünnipäev" Urmas Lüüs/Kanuti Gildi Saal

 "Tädi Õieke, suur tänu, et meeles pidasid ja meid enda 65. sünnipäevale kutsusid. Hea oli memme Lehtit ka üle hulga aja näha, tänu taevale, et ikka veel meie hulgas ja saab kenasti jätkuvalt elust osa. Laud oli lookas nagu alati ning loomulikult kuulus peo juurde juba traditsiooniliselt pilguheit üle morsilaua otse sinu eksistentsialistliku ängi südamesse, elu teise poole eneseotsingutele ja surmahirmule. Tikk-takk, tikk-takk, nii see kell lööb, tädi Õie. Lööb meile kõigile. Ikka sammuke edasi, kaugemale maisest pahnast ja lähemale iseendale, lõpuks vaid kahekesi, ainult sina, pale valguses, ja sinu igavene vari. Nii ma mõtlesin seal morsiklaasi taga, suu küpsist täis ja kõrvus kõrvulukustavalt kajamas su hingevaakum."

11.04.2024 "Võõrad" Eesti Draamateater

Õhtusöök sõpradega, atmosfäär on täis sõbralikku tögamist, mõnusat küünarnukitunnet, siseringi erilisi nalju, omainimestega olemise õdudust. Ees on ootamas õhtu rohke veini, neljakäigulise gurmee ning ohtrate vaimukustega. Kõik on pealtnäha tuttav ja turvaline, kuid mis toimub tegelikult pinna all, mida kaaslastele ei näita? Kui hästi me tegelikult tunneme oma sõpru, partnerit, isegi iseennast? Kui õhuke on tegelikult meie viisakuse, lojaalsuse ja tolerantsuse kiht? 

                                                Fotod Heikki Leis

09.04.2024 "Skiso" Kellerteater

Kas teatris on võimalik esile kutsuda päris hirmu ja õudu? Olen tundnud eri lavastusi vaadates tervet plejaadi tundeid- rõõmu, kurbust, segadust, igavust, uudishimu, elevust, üllatust, vastikust, ülevust jne. Kõige lähemale vast õudusele on seni jõudnud "(elu) sunnitud valikud", Vaba Lava etendus, täpsemalt stseen, kus närviläinud vene sõdur tapab piiri ületada soovinud ukrainlased. Nooremana armastasin õudusfilme, nii mõnus oli padja tagant ühe silmaga piiluda ning turvalises keskkonnas hirmujudinaid tunda. "Skiso" tundus seetõttu juba ette laheda eksperimendina. Kas hakkas siis õudne? No absoluutselt mitte. Kas oli meeltlahutav? Jaaaa, pööraselt! See oli nagu õuduste kabaree, kõike ja küllaga.

     Fotod Siim Vahur

05.04.2024 "See laps" Theatrum

 "See laps" viib emotsionaalsele retkele maailma, kus ürgseim inimsuhetest, vanema-lapse suhe, mis peaks ideaalis pakkuma turvalist sirgumiskeskkonda, tingimusteta armastust ja hoolt, on hoopis katkiste hingede kasvulava, kustutamatu valu allikas. Täiskasvanuks saamine ei ole automaatne pääsetee sellest valust, lapsepõlve taak võib halvavalt saatma jääda kogu eluks. Laval toimuv haarab kohe kaasa, lavastaja on suutnud lood väga mõjusalt elama panna. Etenduse lõpuks olen ma kaotanud kõik kaitsekihid, ma olen kui teises maailmas. Olen seal, koos nendega, tahan pakkuda lohutust ning lahendust. Kuid reaalsus on tihti halastamatu ning õnnelikke lõppe ei pakuta igaühele meist.

                                   Fotod Ülar Mändmets