Käisin etendust kaks korda vaaatamas. Puhtast trotsist! Ma ei läinud uuesti vaatama mitte seepärast, et mulle tohutult oleks see juba esimesel korral meeldinud, mul tekkis hoopis täielik nõutu möh-mis-asi-see-nüüd-oli-tunne. Minu teatrikaaslane aga, vastupidi, nautis etendust täiel rinnal ja aplodeeris lõpus püsti! Minus tekitas see vastakaid tundeid- etenduses pidi järelikult peituma midagi erilist ja mina äkki ei suutnud seda üles leida. Tõden, et järgmisel korral oli etendust palju lihtsam jälgida, selles oli juba midagi tuttavlikku ja ma suutsin lihtsalt etendust nautida. Sel korral oli mul aga teine teatrikaaslane, kes hakkas tund pärast etenduse algust pingil nihelema, kella vaatama ja ei suutnud ära oodata selle lõppu. Negatiivsete leer arvas ka, et vaheaega polnud meelega tehtud selleks, et saal tühjaks ei jookseks. Seega emotsioone seinast seina.
Sellise vastuolulist vastukaja tekitava teosega on hakkama saanud lavastaja Ingmar Jõela.
