Kas teatris on võimalik esile kutsuda päris hirmu ja õudu? Olen tundnud eri lavastusi vaadates tervet plejaadi tundeid- rõõmu, kurbust, segadust, igavust, uudishimu, elevust, üllatust, vastikust, ülevust jne. Kõige lähemale vast õudusele on seni jõudnud "(elu) sunnitud valikud", Vaba Lava etendus, täpsemalt stseen, kus närviläinud vene sõdur tapab piiri ületada soovinud ukrainlased. Nooremana armastasin õudusfilme, nii mõnus oli padja tagant ühe silmaga piiluda ning turvalises keskkonnas hirmujudinaid tunda. "Skiso" tundus seetõttu juba ette laheda eksperimendina. Kas hakkas siis õudne? No absoluutselt mitte. Kas oli meeltlahutav? Jaaaa, pööraselt! See oli nagu õuduste kabaree, kõike ja küllaga.
