Ukraina sõjakannatused on jäänud tasapisi meie isiklikes eludes tahaplaanile, võrreldes esialgse ehmatusega, on harjutud, et seal sõditakse, see on nagu uus normaalsus, millele ei saa lõpmatuseni reageerida maksimaalse tundepuhanguga. Tundub ammu, nagu teine elu, kui käisin vabatahtlikuks Niine tänava kogunemispunktis, annetasin ja kogusin annetusi, võtsime peresse vastu "oma ukrainlased" ning veetsin kogu vaba aja rindeuudiseid lugedes.
