15.04.2024 "Erakõnelused" Eesti Draamateater

 Anna (Riina Maidre) on ängistavas tupikus. Valede, eluvalikute, tunnete tupikus. Abielu kirikuõpetaja Henrikuga ammendub kiirelt, abielust sünnivad aga kolm last, mis ei lase Annal abielu köidikuist vabaneda. Aeg lihtsalt ei ole selline, et naine saaks ühteaegu lahutada kui ka olla edasi ema oma kolmele lapsele. Armuromaan endast kümme aastat noorema teoloogiatudengi Tomasega on pigem meeleheitlik tahe põgeneda oma reaalsuse eest kui et tõeline vastastikune armastus. Anna ei leia kusagilt lahendust, lohutust ega lunastust, ei armastusest ega ka Jumalast mitte. Elukatastroof, nagu Anna ise ütleb.

                                     Fotod Andra Seepter

13.04.2024 "Tädi Õie 65. sünnipäev" Urmas Lüüs/Kanuti Gildi Saal

 "Tädi Õieke, suur tänu, et meeles pidasid ja meid enda 65. sünnipäevale kutsusid. Hea oli memme Lehtit ka üle hulga aja näha, tänu taevale, et ikka veel meie hulgas ja saab kenasti jätkuvalt elust osa. Laud oli lookas nagu alati ning loomulikult kuulus peo juurde juba traditsiooniliselt pilguheit üle morsilaua otse sinu eksistentsialistliku ängi südamesse, elu teise poole eneseotsingutele ja surmahirmule. Tikk-takk, tikk-takk, nii see kell lööb, tädi Õie. Lööb meile kõigile. Ikka sammuke edasi, kaugemale maisest pahnast ja lähemale iseendale, lõpuks vaid kahekesi, ainult sina, pale valguses, ja sinu igavene vari. Nii ma mõtlesin seal morsiklaasi taga, suu küpsist täis ja kõrvus kõrvulukustavalt kajamas su hingevaakum."

11.04.2024 "Võõrad" Eesti Draamateater

Õhtusöök sõpradega, atmosfäär on täis sõbralikku tögamist, mõnusat küünarnukitunnet, siseringi erilisi nalju, omainimestega olemise õdudust. Ees on ootamas õhtu rohke veini, neljakäigulise gurmee ning ohtrate vaimukustega. Kõik on pealtnäha tuttav ja turvaline, kuid mis toimub tegelikult pinna all, mida kaaslastele ei näita? Kui hästi me tegelikult tunneme oma sõpru, partnerit, isegi iseennast? Kui õhuke on tegelikult meie viisakuse, lojaalsuse ja tolerantsuse kiht? 

                                                Fotod Heikki Leis

09.04.2024 "Skiso" Kellerteater

Kas teatris on võimalik esile kutsuda päris hirmu ja õudu? Olen tundnud eri lavastusi vaadates tervet plejaadi tundeid- rõõmu, kurbust, segadust, igavust, uudishimu, elevust, üllatust, vastikust, ülevust jne. Kõige lähemale vast õudusele on seni jõudnud "(elu) sunnitud valikud", Vaba Lava etendus, täpsemalt stseen, kus närviläinud vene sõdur tapab piiri ületada soovinud ukrainlased. Nooremana armastasin õudusfilme, nii mõnus oli padja tagant ühe silmaga piiluda ning turvalises keskkonnas hirmujudinaid tunda. "Skiso" tundus seetõttu juba ette laheda eksperimendina. Kas hakkas siis õudne? No absoluutselt mitte. Kas oli meeltlahutav? Jaaaa, pööraselt! See oli nagu õuduste kabaree, kõike ja küllaga.

     Fotod Siim Vahur

05.04.2024 "See laps" Theatrum

 "See laps" viib emotsionaalsele retkele maailma, kus ürgseim inimsuhetest, vanema-lapse suhe, mis peaks ideaalis pakkuma turvalist sirgumiskeskkonda, tingimusteta armastust ja hoolt, on hoopis katkiste hingede kasvulava, kustutamatu valu allikas. Täiskasvanuks saamine ei ole automaatne pääsetee sellest valust, lapsepõlve taak võib halvavalt saatma jääda kogu eluks. Laval toimuv haarab kohe kaasa, lavastaja on suutnud lood väga mõjusalt elama panna. Etenduse lõpuks olen ma kaotanud kõik kaitsekihid, ma olen kui teises maailmas. Olen seal, koos nendega, tahan pakkuda lohutust ning lahendust. Kuid reaalsus on tihti halastamatu ning õnnelikke lõppe ei pakuta igaühele meist.

                                   Fotod Ülar Mändmets

01.04.2024 "Uhkus ja eelarvamus (justkui)" Ugala Teater

Kohe alustuseks ütlen, et kõige vaimukam ja peenemat huumorit mõistvam karakter, täpselt õigelt balansseerides komöödia ja jandi piiril, oli selles tükis... tugitool. Tugitool kui kõikide vanakooli eemalolevate isside kvintessents, mis oma tühjuses ometigi kõneles nii palju.

Ülejäänud etenduses olid omad kõrghetked, mis tõesti ka naerma ajasid, kuid üldiselt võiks kirjeldada etendusejärgset tunnet kui üledoosi ülevõlli ülenäitlemisesest. Potentsiaali ideel ja tekstil ju oli, midagi aga jäi teostuses minu jaoks puudu ja midagi oli üleliia. 

                                       Fotod Elena Koit

25.03.2024 "Carmen" Must Kast

 Heas mõttes kreisi tükk, totaalne tsirkus partseloonas! Etendust meenutades ajab siiani alguses muigama ja edasi veel naeru pugistama. Hea tuju ja energia on garanteeritud. No mida ideed võtta üks ooper, etendada seda tavaliste näitlejate abil ning veel tsirkuse võtmes! Mis vahvad karakterid selle loometöö käigus sündisid, häbitud, meeletud ja keevalised, tõelised hispaanlased! Aitäh, härra Volkonski, et selle ellu viisid! Ma võin vaid ette kujutada, kui naljakad võisid olla selle lavastuse proovid... Minu fotograafisilm nautis ka äärmiselt fotogeenilist lavakujundust, grimmi ning kostüüme. Milliseid piltpostkaarte oleks etendusest saanud! Mis mulle veel meeldis- saal oli täis noori (ja äärmiselt elegantseid) teatrikülastajaid. See lisas veel lavapowerile lisaks publikupowerit ning peaaegu oleks teatrisaalil katus õhku tõusnud.

                                      Fotod Gabriela Urm

23.03.2024 "Lilled Algernonile" Tartu Linnateater

 Foto Kristjan Teedema

"Lilled Algernonile" ulmenovelli lugesin juba lapsena, olen seda südames kaasas kandnud siiani. Madalate vaimsete võimetega Charlyle tehakse eksperimentaaloperatsioon, mille abil kolmekordistatakse tema intelligentsustaset. Esialgu paistab, et eksperiment õnnestub, Charlyst saab tõeline geenius, kuid siis selgub, et intelligentsitõus on ajutine. Elasin täiel hingel kaasa Charly vaimse arengu ja taandarengu loole, see puudutas mind sügavalt. Kujutasin siis ja kujutan siiani elavalt ette,  mida võib tunda intelligentsuse tippu jõudnud inimene, kui ta saab teada, et jääb oma kingist, oma vaimsetest võimetest, ilma. Kas kaotusvalu ja hirm on samad kui teadasaamisel oma peatsest surmast? Kas elu on väärtuslik ka siis, kui sul puudub võime seda analüüsida ja sünteesida, kui sa lihtsalt... oled. Katsealuste Charly ja hiirekese Algernoni lugu on kirja pandud juba kuuekümnendatel, kuid sel puudub "parim enne" kuupäev, lugu kõlab värske, päevakajalise ja eatuna ka tänasel päeval.

21.03.2024 "Isa" Theatrum

 Armastus on see, kui sa laulad oma tagasi lapseks muutunud isale, "väiksele issile", unelaulu. Armastus on see, kui sa võtad suure mehe, kes lapsepõlves tundus võitmatu ja kartmatu kangelasena, oma käte vahele ja rahustad teda segadushetkedel. Theatrumi "Isa" täidab valusast teemast hoolimata südame armastusega. 

                                              Fotod Harri Rospu

19.03.2024 "Kuritöö ja karistus" Eesti Draamateater

Viimane "Kuritöö ja karistuse" etendus. Ei tahtnud ilma jääda. Kummaline kogemus. Kõike oli liiga palju, röökimist, ekspressiivset kehakeelt, intensiivsust ja põlemist. Laval toimuv oli ebaloomulik ega üritanudki imiteerida reaalset elu ning suhtlust inimeste vahel. Tegelased olid nagu iseenda karikatuurid, võimendatud palavikulised versioonid. Eriliselt jääb meeltesse zombiebarbielik Sonja lummutiskuju ning avastseen vanamutiga. Öine painaja, kurnav vaadata ja tunnetada. Ometi olin etenduse lõpuks sellest kuidagi täielikult lummatud, endagi üllatuseks aplodeerisin püsti. Müstika. 

                                         Fotod Draamateatri kodulehelt

15.03.2024 "(elu) sunnitud valikud" Vaba Lava

 Ukraina sõjakannatused on jäänud tasapisi meie isiklikes eludes tahaplaanile, võrreldes esialgse ehmatusega, on harjutud, et seal sõditakse, see on nagu uus normaalsus, millele ei saa lõpmatuseni reageerida maksimaalse tundepuhanguga. Tundub ammu, nagu teine elu, kui käisin vabatahtlikuks Niine tänava kogunemispunktis, annetasin ja kogusin annetusi, võtsime peresse vastu "oma ukrainlased" ning veetsin kogu vaba aja rindeuudiseid lugedes.  

13.03.2024 "Lilli" Must Kast

 Mis juhtub siis, kui minna teatrisse väsinult ja paha tujuga? Kui parem tahaks jääda koju teki alla kerra, poetada enesehaletsusest ühe suure soolase pisara ja oodata, et lähedased lohutaks, kuigi otseselt näppu põhjusele panna ei oskagi, peale ehk pilves ilma. Jätta üldse minemata? No ma ikkagi läksin, korjasin ennast kokku, sundisin üle ukse astuma, et vaadata "Lilli" Duracellijänku moodi energilist ja heatujulist etendust. Mu isiklikku teatriimet ei sündinud, mind ei rebitud mu letargiast välja, vaatasin etendust läbi filtri, tusatuju võib olla grammi võrra siiski vähenes. Meie vibed ei ühtinud, oli sünge "Tikkude" vaatamise meeleolu ja nägin hoopis 1,5tunnist reibast TikTokki. Nii kahju, ma ei saagi teada, kuidas oleks etendus mõjunud vähegi paremas tujus. Kui adekvaatne siis üldse mu kirjutis on? Kas ainult heas tujus vaadatud etenduse hinnang on adekvaatne? Kas üldse kirjutada? Endale antud lubadust murda nagu ka ei taha, seega siiski otsustasin kirjutada, aga eeltoodud diskleimeriga.

Fotod Rasmus Kull

11.03.2024 "Tikud" Linnateater

 Lasnamäe bussipeatus, ümberringi anonüümsed paneelmajade karbid kui pime betoonmets, suits suunurgas, mütsilotu peas. Tänaval ma mööduksin temast, peaaegu ei märkagi, sest nii hästi sobib ta sinna, ta oleks nagu bussipeatuse pärisosa, mitte luust ja lihast inimene. Kas ma suudaksin teda hiljem kirjeldada? Ei. Nagu näidendi tegelane Mašagi nentis, et koerajalutajat oli võimatu kirjeldada, sest puudub oma nägu, selliseid on tuhandeid. Nüüd veedan ma temaga koos kaks tundi, läites tikke ja vaadates koos tuld tühjusesse kadumas. Teatrisaalist lahkudes pitsitab hinge kurbus ja ängistus. Ma olen kerges segaduses, mille pärast ma kurb olen, üritan teksti kirjutades sellele jälile jõuda.

                                 Fotod Linnateatri kodulehelt

05.03.2024 "Misery" Kellerteater

 Oi milline maiuspala! Oi kui minu teetass! Huumori ja trilleri mõnusalt maitsekalt doseeritud miks. Jagus pöörast pinget, murtud luid, naljakaid outfitte, välkuvat nuga ja paukuvat kuvaldat. Olen jätkuvalt elevil, näitlejate kokkumäng oli täielik pärl. Oli tunda, et nii Veikko Täär kui Liina Vahtrik naudivad iga hetke laval, rollid pakkusid ühteaegu nii lusti kui pinget. 

Fotod Siim Vahur

04.03.2024 "Kahe laine vahel" Ugala Teater

Ehmatavalt päevakajaline, arvestades, et Eestis on vastloodud kliimaministeerium, valmimisel kliimaseadus, energiateemad on tõusetunud tippuudisteks ja viimastel aastatel on saanud Euroopa läbi ekstreemsete põudade ja üleujutuste tunda inimtekkelise kliimamuutuse tagajärgi juba omal nahal. Enam pole võimalik väita, et tegemist on paranoilise teadlaskonna niisama tuututamisega, tõde on juba üsna alasti ja mõjutab ka meie privaatsfääri. Millise maailma jätame oma lastele? Kas meie lapsed ja lapselapsed on toodud maailma, mis ei ole enam võimeline inimest kandma ja kannatama? Pöördepunkt oli juba aastaid tagasi, koos oleme suundumas teadmata tulevikku. Kolme lapse emana ei ole kliimaärevus mulle võõras, oma lastele tahaks paremat kui teadlaste poolt prognoositav trööstitu tulevik ning mure tõttu tundub endalegi lihtsam elada oma igapäevaelumullis, ignoreerides meie pea kohale kogunevaid kliimaprobleemide aina ähvardavamaid pilvi.

          Fotod Elena Koit

02.03.2024 "Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale." Miksteater

"Armas Roosamamma,

Luba, et kõnetan Sind nii, kuigi ütlesid, et olid Roosamamma vaid Oscarile. Oled salamisi ka minu Roosamamma. On valuhetki ja murdumispunkte, mil me kõik vajame Sind oma ellu. Mu süda on rõõmus ja tänulik, et eile kohtusime. 

        Fotod Kaido Rannik 

29.02.2024 "Tuhkatriinumäng" MUDI

 Elas kord Prints. Ühel päeval avastab ta, et ta abikaasa ei olegi päris Tuhkatriinu, vaid konspiratiivne agent, kelle eesmärk on võimu haaramine lossis, Tuhkatriinu kodu on puppet masterite pesa, mis toodab uusi Tuhkatriinusid võimuhaarde laiendamiseks erinevatesse paleedesse üle kogu maa ja mille kurjaks geeniuseks on Perenaine.

                               Fotod Herkki-Erich Merila

28.02.2024 "Reis metsa lõppu" Ekspeditsioon

 Ma eksin metsas ära viie minutiga. Ma olen eksinud ära isegi laudteega rabamaastikul ja paljukäidavas parkmetsas. Võib olla kompassist oleks kasu, kui ma aru saaksin, kuidas see vidin mind kuradi Pirita metsast reaalselt välja aitaks. 

                                   Fotod Herkko Labi

26.02.2024 "Karmeliitide dialoogid" Theatrum

 Ema Marie (Laura Peterson) jalutab vaikselt, aga meelekindlalt mööda lava, mõõdetud liigutustega tõmbab ta eesriide eest- meie ette laotub muidu avaliku silma alt varjus olev maailm, mis on  pühendatud Jumala teenimisele. Lugu, mida lihtsalt peab jagama, mis tänu Ema Mariele lõpuotsusele on hoitud ja edasi antud: 1794 hukati Suure Prantsuse revolutsiooni käigus 16 karmeliiti. Näidendi keskmes on nunnade läbielamised, valikud, kõhklused, hirmud, lootus, kutsumuse järgimine ning usaldus Jumala vastu terroriajastul, mil tapeti lugematul hulgal aadlikke ja vaimulikke.

                                  Fotod Marius Peterson

19.02.2024 "Pangalaen" Eesti Draamateater

Anna laenu!

Ei anna!

Anna ikka!

Ei!

Tahan su naisega nahistada!

Ei tohi!

Tohib küll!

Anna siis laenu!

Ei anna!

Nahistan naisega!

Ok, nahista!

Anna laenu!

No võta!