Fotod Elena Koit
Kliimateadlane Daniel (Vallo Kirs) suundub pärast pikaajalist uurimustööd tööle ministeeriumisse, võttes seda võimalusena edastada võimaliku kliimakatastroofi sõnumit kõige kõrgemale tasemele, kuid kahjuks (pessimistlikult ootuspäraselt) kurtidele kõrvadele. Tundliku ja äreva inimtüübina on tema frustratsioonist saanud ajapikku tõsine ärevushäire, mis takistab nii tööalase sõnumi edastamist kui inimsuhete loomist. Maailm tundub tume ja ohtlik. Tutvus elurõõmsa ja vahvalt omapärase Fionaga (Liisa Pulk) on Danielile samuti hirmutav, kuid tänu Fiona empaatiale murtakse Danieli hirmubarjäärid ja tärkab armastus. Meile jutustatakse soojal ja humoorikal moel armastuslugu, mille kaks poolt on justkui vastandid, mis tõmbuvad.
Fiona tegelaskuju on mu lemmik! Liisa Pulk on selle loonud lihtsalt vaimustavalt, siiras, vahetu, veider, mänguline ja lustlik, kõik stseenid Fionaga on erilise energiaga ja põnevad jälgida. Suurepärane karakteriloome, aitäh Liisa Pulgale selle meeldejääva ja südamessemineva rolli eest!
Vallo Kirsi loodud teadlane Daniel on oma frustratsioonis ja sisemises võitluses usutav ning paneb kaasa elama. Tagasihoidlik ja sissepoole elav Daniel on võlutud Fiona elurõõmust, kahekesi on nad kui yin ja yang, omavahel põimunud, kuid vastandlikud jõud. Eriliselt südamlikult on väljamängitud murranguline stseen, kus Fiona embab ärevushoo küüsis Danielit, ilus, lihtne ja kõnekas.
Fiona soovib luua perekonna, Danielil on aga moraalne dilemma: kui vastutustundlik on tuua siia aina süngemaks muutuvasse ilma uus inimene? Kas meil on õigus mõista oma lapsed kliimakatastroofides kannatama? Kas oleme isekad, kui soovime üldse saada tänapäeval lapsi, arvestades keskkonna jalajälge? Daniel kannatab ja on oma armastuses ja hirmus lõhki kistud. Loo lõpp on lahtine. Iroonilisel moel üleujutuse üleelanud Daniel mõistab lõpuks, mis on talle kõige tähtsam ja ulatab üle oma hirmude Fionale käe.
Lavastuses on osavalt seotud minevik ja olevik, need toimuvad paralleelselt ning lugu rullub me ees lahti mitmekihiliselt. Lavakujundus on pigem minimalistlik. Kõnekas on jälgida, kuidas esialgu puhas lava muutub etenduse lõpus prügimäeks... Inimene jättis oma jälje.
Suurepärane kaasahaarav lavastus, mis tuletab meelde, et pea liiva alla panemise ajad on möödas, inimkond on sunnitud silmitsi olema oma kätetööga ja võtma vastutuse. Ja et armastus leiab tee ka kõige turbulentsemal ajastul.
Hindeks 8/10
No comments:
Post a Comment