"Lilled Algernonile" ulmenovelli lugesin juba lapsena, olen seda südames kaasas kandnud siiani. Madalate vaimsete võimetega Charlyle tehakse eksperimentaaloperatsioon, mille abil kolmekordistatakse tema intelligentsustaset. Esialgu paistab, et eksperiment õnnestub, Charlyst saab tõeline geenius, kuid siis selgub, et intelligentsitõus on ajutine. Elasin täiel hingel kaasa Charly vaimse arengu ja taandarengu loole, see puudutas mind sügavalt. Kujutasin siis ja kujutan siiani elavalt ette, mida võib tunda intelligentsuse tippu jõudnud inimene, kui ta saab teada, et jääb oma kingist, oma vaimsetest võimetest, ilma. Kas kaotusvalu ja hirm on samad kui teadasaamisel oma peatsest surmast? Kas elu on väärtuslik ka siis, kui sul puudub võime seda analüüsida ja sünteesida, kui sa lihtsalt... oled. Katsealuste Charly ja hiirekese Algernoni lugu on kirja pandud juba kuuekümnendatel, kuid sel puudub "parim enne" kuupäev, lugu kõlab värske, päevakajalise ja eatuna ka tänasel päeval.
Tartu Linnateatri "Lilled Algernonile" monoetenduses on Charly asemel Jenny. Lavastaja ise kommenteeris, et naispeategelane mõjub isegi võimsama kontrastina- naine, kes ühel hetkel on intelligentsem kui katset sooritanud neurokirurgid. Täiesti nõus.
Niisiis kohtusime eile Jennyga (Anne-Mai Tevahi), siira erakordselt armsa hingega, kellel on vaatamata oma vaimsete võimete piiratusele tohutu sisemine "motitsioon" õppida ja areneda. Jenny adub, et on teistsugune ja tahab kõigest hingest kuuluda, olla aktsepteeritud. Ta püüab leida väljapääsu ja mõtleb, et kui õppida lugema ja kirjutama, siis ta ongi nagu kõik teised. "Millest mõtlevad targad inimesed?" küsib ta. Oma vaimsete võimete tipul olles ei kuulu ta aga samuti paraku kusagile, jääbki outsideriks, ainsa hingesugulasena laborihiireke Algernon.
Jenny teekonda vaadates meenus ka Theatrumi "Isa" etendus, kus peategelane kaotab pisitasa oma mälu. Jenny teekond oli natuke teistsugune, kuid paralleele saab tõmmata. Esimeses näeme, mis jääb inimesest alles siis, kui võtta ära mälu, teises, millise teekonna läbib inimene intelligentsustaseme tõusul ja langusel. Kes me oleme siis, kui meilt võtta meie mõistus?
Anne-Mai Tevahi Jenny kehastus on soe ja tohutult sümpaatne. Usutavalt näeme tema metamorfoosi lihtsast aeglasest Jennyst kuni palavikuliselt mõtleva geeniuseni. Kuigi Jenny pealtnäha muutub, ei muutu ta teiseks inimeseks, ta säilitab oma jennylikkuse läbi terve muutusteprotsessi- uudishimuliku ja siira meelelaadi. Põnev oli jälgida, kuidas Jenny muutuse käigus saab teadlikuks iseendast, oma senisest minast. Anne-Mai Tevahi mäng on täpselt õigel noodil, Jenny karakter ei muutu kordagi naeruväärseks või ebausutavaks, ta on Jennyna nii ehe ja aus, et paneb terve publiku endaga ühes taktis hingama ja kaasa elama.
Etendust vaatasime hubases Vilde ja Vine restoranis Tartus, mis lõi vahetu ja sundimatu õhkkonna. Etendusele järgnes vestlusõhtu Anne-Mai Tevahi ja lavastaja Algis Astmäega. Väga mõnus õhtupoolik oli, tasus Tallinnast sõitu.
Soovitan kõigil minna Jennyga kohtuma, kuulata ära tema liigutav ja mõtlemapanev lugu. Kuuldavasti plaanitakse etendusega ka Tallinna tulla :)
Hindeks 8/10.
Lavastaja: Algis Astmäe
Laval: Anne-Mai Tevahi
Audio: Karol Kuntsel
No comments:
Post a Comment