Thursday, March 14, 2024

13.03.2024 "Lilli" Must Kast

 Mis juhtub siis, kui minna teatrisse väsinult ja paha tujuga? Kui parem tahaks jääda koju teki alla kerra, poetada enesehaletsusest ühe suure soolase pisara ja oodata, et lähedased lohutaks, kuigi otseselt näppu põhjusele panna ei oskagi, peale ehk pilves ilma. Jätta üldse minemata? No ma ikkagi läksin, korjasin ennast kokku, sundisin üle ukse astuma, et vaadata "Lilli" Duracellijänku moodi energilist ja heatujulist etendust. Mu isiklikku teatriimet ei sündinud, mind ei rebitud mu letargiast välja, vaatasin etendust läbi filtri, tusatuju võib olla grammi võrra siiski vähenes. Meie vibed ei ühtinud, oli sünge "Tikkude" vaatamise meeleolu ja nägin hoopis 1,5tunnist reibast TikTokki. Nii kahju, ma ei saagi teada, kuidas oleks etendus mõjunud vähegi paremas tujus. Kui adekvaatne siis üldse mu kirjutis on? Kas ainult heas tujus vaadatud etenduse hinnang on adekvaatne? Kas üldse kirjutada? Endale antud lubadust murda nagu ka ei taha, seega siiski otsustasin kirjutada, aga eeltoodud diskleimeriga.

Fotod Rasmus Kull

Lilli Suburg, meie etenduse kangelanna, oli Eesti esimene naisõiguslane, kirjanik, ajakirjanik, õpetaja,  keda aga ajalooõpikutest (veel?)  ei leia. Tänu korduvale skandeerimisele tean ma nüüd ka tema sünniaega, 1841. Näeme Lilli elu alates tema vanemate kohtumisest. Etenduses öeldakse kõneledes vist paar fraasi, terve ülejäänud etendus toimub lauldes-räppides.  Aplaus muusika autorile Jaanika Tammarule! Laulud vahelduvad lüürilistest (imeilus laul tütar Annale) ja regivärsilikest kuni tänapäeva räpi-külajantideni, meeleolu on reibas ja hoogne. Muusika esitatakse lives, veel üks aplaus muusikule Kaarel Kuusele. Meeldivad ka kostüümid.

Etendus mõjub kuidagi siiralt lapselikult, natuke on isetegemiselustlikku kooliteatri maiku man. Mul on tunne, et vaatan lapsi täiskasvanud inimesi mängimas. Peategelast Lillit kehastav Silva Pijon mõjub eriti nii. Ta oleks nagu igavene Pipi, mis ei ole ju paha. Täiskasvanuks saamine on täiega ülehinnatud. Mälusse jääb hingevaluga edasiantud etenduse murdekoht "See ei ole minu laul", kus Lilli teeb otsuse mitte astuda tolleaegsete naiste tavalist rada turvalises abielupuuris. Mariann Tammaru meeldib kõige enam ema rollis, regivärsilik töölaul koos graatsiliste täpsete liigutustega on minu lemmik, toob kohe silme ette taluelu oma ilusraskete väljakutsete ja valatud higi ning pisaratega. Agur Seim jääb naiste kõrval pigem varju, mõnusat huumorit pakub ta etendatud maadam, kes 11aastasele Lillile naiseksolemise põhitõdesid selgeks püüab teha.


 Näitlejad on kõik ääretult musikaalsed, tekstid vaatamata laulule-räppimisele intonatsioonilt selged ja jälgitavad. Mulle tundub, et etenduse esialgne ambitsioon on korda läinud. Olen saanud ülevaate ühest põnevast vastuvoolu eluteest, tükikese eestluse ajalugu, osaduse väga omapärasest lavastusest ja küllap oleksin saanud ka kamaluga meelelahutust ja -liigutust, kui mu aju vähegi vastuvõtlikumal režiimil oleks olnud. Arvestades mu väsinud loppis olekut, siis tegelikult päris imelugu, et mind lugu siiski köitis, oli huvitav jälgida ning oma mõtetesse ei lasknud põgeneda. Äkki oleks "Tikkude"-laadne masendik mulle viimase hoobi andnud ja annus "Lillit" oli just see, mis eile vaja. Ja näed, sain siiski kirjutatud!

Hindeks 7/10.


No comments:

Post a Comment

Olen ennast teatripiletite soetamisega pankrotti ajanud. Makaron on ka toit. Teatriblogi.

20.04.2024 "Konsiilium" Paide Teater

Autor: ChatGPT   JAAN (sekretär, kes soovib saada politseiülemaks): Kas tead, Freya, kui kaugele üks unistus võib viia, kui üksnes julgeks a...