Kohe alustuseks ütlen, et kõige vaimukam ja peenemat huumorit mõistvam karakter, täpselt õigelt balansseerides komöödia ja jandi piiril, oli selles tükis... tugitool. Tugitool kui kõikide vanakooli eemalolevate isside kvintessents, mis oma tühjuses ometigi kõneles nii palju.
Ülejäänud etenduses olid omad kõrghetked, mis tõesti ka naerma ajasid, kuid üldiselt võiks kirjeldada etendusejärgset tunnet kui üledoosi ülevõlli ülenäitlemisesest. Potentsiaali ideel ja tekstil ju oli, midagi aga jäi teostuses minu jaoks puudu ja midagi oli üleliia.
