Tuesday, September 10, 2024

07.09.2024 “Tistou, roheliste sõrmedega poiss" Noorsooteater

Terve mu lapsepõlv möödus raamatutes, ma lugesin lasteraamatuid, väga tõsiseid täiskasvanute raamatuid, muinasjutte, luuletusi, seiklusjutte, armastusromaane, kõike. Tistou lugu (ilmunud eesti keeles 1976) on aga minust üllataval kombel täiesti mööda läinud, seega ei teadnud ma sisust mitte midagi. Jälgisin etendust nagu tavalist lasteetendust kuni täieliku üllatuseni- keset keskpärast lastetükki ühtäkki- pabahhh!- relvatehas! koos detailse kirjeldusega sellest, kuidas relvatehased vaenulikele pooltele relvi müües rikastuvad ning sõjalisi konflikte ärakasutavad. Ja edasi sealt tohutul hulgal eluõpetusi, kuni ma lõpuks tundsin, et seda kõike on liiga palju. Tundub, nagu oleks kellegil (kas kirjanikul või lavastajal) olnud tunne, et see on ta ainus võimalus sõnumit maailma edastada ja siis sidus ta kõik sõnumid šleifiga punti ja lükkas etendusse. Sõda, vaesus, kuritegevus, haigused, surm, relvaäri, kooliprobleemid, õnn. Kõik elulised teemad, loomulikult. Nopi neist paar ja räägime lastega, tulebki rääkida. Aga see kõik kokku mõjus nagu kiirelt helbitav diip rosolje, nagu vooruslikuse manitsuslektsioon. Usku imedesse ja headusesse tuleb aga toita ja kaitsta, kirjutan sellele alla.

                                      Foto: Siim Vahur

Lavakujundus oli väga nunnu, fototaustad võimaldasid luua lihtsalt uusi maailmu ja rekvisiite oli vaja minimaalselt. Aiandushuvilisena nautisin stseene kasvuhoones ning elasin kaasa erinevate maastike täitumisele lilledega. Valgevunts oli mõnus karakter, Taavi Tõnisson mängis nauditavalt. Maria Ehrenberg oli ka tore.

11aastasele etendus üldiselt meeldis, ainult kolm korda küsis, et kaua see veel kestab. Pärast arutades selgus, et kõige tobedam oli tema kui veel tunnustamata sõjaajaloolase jaoks ülialgeline ja reaalsust eirav sõjaanimatsioon. Äkki oleks varjuteatriga saanud toreda lahenduse? Või joonisfilmiga? Võin inspiratsiooniks saata ka päris head poja tehtud stop-motion legomultikaid teisest maailmasõjast.

Üks asi jäi täielikult arusaamatuks nii mulle kui 11aastasele- mis Tistoust sai? Googeldasin ja sain vastuse, et Tistou oli ingel. Aitäh google, et mulle etenduse lõppu aitasid selgitada. Poeg arvas, et Tistou ronis katusele, et sealt Maria Ehrenbergi tegelasele laest lilli kasvatada. No mida peakski arvama nagu välk selgest taevast tulnud lõpust, kus Tistou ronib lihtsalt lambist redelist üles? Korsten hakkas tossu sisse ajama? Kas ta suri? 

Eeltoodust võiks järeldada, et olen sarkastiline kaabakas, kes ei oskagi õrntundeid tunda ja lapsemeelse  pilguga maailma vaadata ja imesid leida. No mine sa tea. Teatris õpid ennast tundma!

5/10

Autor Maurice Druon

Tõlkinud Helle Michelson

Lavastaja Mari-Liis Lill

Dramatiseerija Priit Põldma, kunstnik Nele Sooväli, helilooja Markus Robam, valguskunstnik Priidu Adlas (Eesti Draamateater), videokunstnik Taavi Varm

Mängivad: Rasmus Vendel, Maria Ehrenberg, Anti Kobin, Lee Trei ja Taavi Tõnisson

No comments:

Post a Comment

Olen ennast teatripiletite soetamisega pankrotti ajanud. Makaron on ka toit. Teatriblogi.

13.09.2024 "Õed" Linnateater

 Laval olid kaks õde nagu kaks sügavat paranemata haava, kibedad ning verilihal. Kaks õde, nagu tantsides ümber teineteise, tõmbudes ja tõuk...