Kanuti Gildi Saali tükid tekitavad uudishimu, no mis neil seal ometi toimub. Tädi Õiel sai külas käidud ja edasi tahaks oma nina pista igale poole, mida neil korda õnnestub saata. Traditsiooniline teater on ka tore ja päris nii pole, et otsin aina vängemat annust, et teatrilaksu saada, aga väheke adumatud veidrused on mulle meeldima hakanud. Ootus oli "Fun facti" vaatama minnes kõrge, aga päris laksu kätte ei saanud. Sain väikese leebe meelelahutusliku antropoloogilise vaatlusekese osaliseks, millel oleks potentsiaali olnud ka teravamaks ja sisekaemuslikumaks minna, aga jäi poolele teele pidama.
Seltskond oli väga äge, priima lihtsalt. Ulfsak, Epner, Kangro ning sloveenlased Stegnar ja Pašteet, sorry, Bezjak. Nende keel põses juhtimise all läks publik laevatäie võitlushimuliste mälumänguritena teele Sloveenia ja Eesti ühisvetesse, mis pillutas meid vaheldumisi huumori ja traagika lainetel, kuni elumeri meist lõplikult üle rullus. Mängujuhid tõmbasid niite ja paisutasid purjeid, näitemängus oli seekord rõhk rohkem mängul kui näitlemisel.
Mälumängu ajal oli väga põnev publikut jälgida. Hasart haaras kohe, kollektiivne mälu hakkas tööle, anonüümsetest juhuslikest kohtujatest said teekaaslased. Küsimused läksid aina traagilisemaks, fun fact aina painavamaks ja kohatumaks, kuid võitlus on võitlus ja reeglid on reeglid- vaataja oli viktoriinihasardis ja võiduihaluses ja sellest oli võimatu loobuda. Osalusteater annab näitetrupile põnevad ohjad, lasta vaatajal maitsta, kogeda ja katsetada, manipuleerida neid ning vabastada, jõudmaks sisekaemuseni. Mälumängu formaat võimaldas seda kõike. Midagi jäi aga puudu seekord, tulise asemel oli leige ja terava asemel- nüri oleks väga vale sõna siia, nüri polnud kindlasti mitte- pigem siis veidi hambutu. Ma olin ju juba teie võimuses, minge siis lõpuni. Hammusta, kasvõi õrnalt.
PS! Kõige tähtsamast: kuhu auhind jäi?
6/10
No comments:
Post a Comment