Alessandro Baricco, "Novecento" autor, on üks mu lemmikkirjanikke, lummavate karakterite ja tähendusest pakatavate veidi kummaliste lugudega. Diana Leesalu ja Jan Ehrenberg koos ülejäänud lavatiimiga on selle teose ellu äratanud nii, et pärast teatrist lahkumist oli tunne, et vaatasin rohkete tegelastega võimsat lavastust või vaatasin filmi. Jan Ehrenbergi tundlik, empaatiline, nüansirohke, ühteaegu kurvameelne ja elujaatav mäng haaras endaga kaasa ning lõi vaataja kujutlusse pealtnäha mängleva kergusega laevamiljöö koos oma meeskonnaga, mille keskmeks Novecento kuju, müstiline, kummastav ja tohutult paeluv. Natuke on noores näitlejas ka rohelist rabedust, kuid see ei häiri, pigem annab loole vahetu pretensioonitu sundimatu tooni.
Danny Boodman T.D Lemon Novecento lugu on erakordne- legend geniaalsest pianistist, kes pole elu sees jalga laevalt maale tõstnud, kes on laevale sündinud ja seal ta ka sureb. Novecento elu tema suletud mikrokosmoses, tema elunägemus ja tõdemused lähevad hinge. Lavastuses on muusikat (minu harimatule kõrvale mängib Jan Ehrenberg klaverit väga hästi) eri moel, väikeste vinjettidena, mis kokku põimununa panevad vaataja jaoks helisema terve sümfoonia laevakräginast, kettide kõlinast, klaverihelidest, inimeste suminast, tantsuõhtutest. Terve lavakujundus on ühtlasi muusikainstrument. Etendust meenutades käivitan justkui vanaaegse vändaga grammofoniga oma meeltes selle melu uuesti. Melu, mille tekitas üks inimene, üks näitleja.
Vaatama minnes ootus väga kõrgel ei olnud, olin pigem ettevaatlik, et kuidas Jan Ehrenberg one-man-show välja kannab. Äkki on igav? Äkki on palagan? Energiline meelelahutuslik algus, kus Ehrenberg näitab ka suurepärast tantsuoskust, tekitas korra äreva tunde, et äkki ongi etenduse toon pigem estraadilik, kuid palavikuliselt lustakas avang on mänguruumi loomiseks, lava ettevalmistamiseks. Kõige enam tooksin esile Danny Boodmani kui Novecento isakuju loo, lisaks suurepäraselt väljamängitud klaveriduelli episoodi, mis esitati ilma reaalselt klaverit mängimata(!) (kuid ma polnud vast ainus, kes klaveriduelli ajal kuulis vaimukõrvas kõiki neid lugusid). Hoidsin hinge kinni koos teiste vaatajatega siis, kui Novecento astus kaks ja pool sammu laevatrepist alla, suurepärane stseen. Ja lõpp, kaks sõpra istumas lõhkeainetünnide otsas ja jagamas koos viimaseid hetki. Muide, mitte-traditsiooniliselt-õnneliku, kuid Novecento jaoks vist ainuvõimaliku lõpu poole suundub etendus kohe algusest, sest jutustaja annab viimaste hetkede kohta Novecento elus siin-seal vihjeid.
Kiitus ühtlasi lavastajale Diana Leesalule, selle imeskummalise loo nii tabavalt lavale toomise eest.
Minu armsale teatrikaaslasele, kohe 14aastasele tütrele läks etendus väga hinge. Ta on juba kogenud teatrikala ning sõnas, et esmakordselt valas teatris pisaraid. Noore näitlemishuvilisena imetles ta väga Jan Ehrenbergi mängu ning analüüsis, mida kõrva taha panna.
Soovitame!
8,5/10
Autor: Alessandro Baricco
Tõlkija: Vahur-Paul Põldma
Lavastaja: Diana Leesalu
Mängib: Jan Ehrenberg
Kunstnik: Martin Mikson
Valguskunstnik: Emil Kallas
Helilooja, muusikaline kujundaja, helikujundaja: Ardo Ran Varres Koreograaf: Ingmar Jõela
Klaverikonsultant: Joel Rasmus Remmel
No comments:
Post a Comment