"Lilled Algernonile" ulmenovelli lugesin juba lapsena, olen seda südames kaasas kandnud siiani. Madalate vaimsete võimetega Charlyle tehakse eksperimentaaloperatsioon, mille abil kolmekordistatakse tema intelligentsustaset. Esialgu paistab, et eksperiment õnnestub, Charlyst saab tõeline geenius, kuid siis selgub, et intelligentsitõus on ajutine. Elasin täiel hingel kaasa Charly vaimse arengu ja taandarengu loole, see puudutas mind sügavalt. Kujutasin siis ja kujutan siiani elavalt ette, mida võib tunda intelligentsuse tippu jõudnud inimene, kui ta saab teada, et jääb oma kingist, oma vaimsetest võimetest, ilma. Kas kaotusvalu ja hirm on samad kui teadasaamisel oma peatsest surmast? Kas elu on väärtuslik ka siis, kui sul puudub võime seda analüüsida ja sünteesida, kui sa lihtsalt... oled. Katsealuste Charly ja hiirekese Algernoni lugu on kirja pandud juba kuuekümnendatel, kuid sel puudub "parim enne" kuupäev, lugu kõlab värske, päevakajalise ja eatuna ka tänasel päeval.
