28.02.2024 "Reis metsa lõppu" Ekspeditsioon

 Ma eksin metsas ära viie minutiga. Ma olen eksinud ära isegi laudteega rabamaastikul ja paljukäidavas parkmetsas. Võib olla kompassist oleks kasu, kui ma aru saaksin, kuidas see vidin mind kuradi Pirita metsast reaalselt välja aitaks. 

                                   Fotod Herkko Labi

Ekspeditsioon mulle mingit käegakatsutavat kompassi ei andnud, olgu etteruttavalt öeldud. Minu teekond algas juba enne teatrisse jõudmist, sel hetkel, kui mõistsin etenduse tutvustust lugedes, et tõenäoliselt ekslen varsti tõelises padrikus, kaugel oma mugavustsoonist. Tahtsin ise oma roadmapi koostada, lugesin Lauri Lagle ja etenduse kohta, lõpuks netis jäid silma read Valner Valme arvustusest hoopis von Krahli "Aed" kohta, mis sama hästi sobivad ka Lauri Lagle lavastust illustreerima (pooled näitlejadki samad): "Ega [....] näitlejatel ole kerge. Nendelt oodatakse alati miskit üllatust. Enamasti istub seal selline publik, kes teab kõike. Ja just neid peab üllatama, mitte sellist… ütleme, inimest, kes käib harvem teatris ja suvalisi tükke vahtimas."

Mina olen see teine liik. Ma küll käin teist aastat tihedalt teatris, kuid seda on siiski vähe ning tõsiasi on ka see, et käin üsna valimatult tükke vaatamas ja ei tea kõike, kaugel sellest. Mind üllataks juba poole vähem üllatusi kui need, mida "Reis metsa lõppu" pakkus.

Kuhu metsa ma siis sattusin? Päris leidlikku, vaimukasse ja meelelahutuslikku. Lugu ise on lihtne- kaks naist, jahimees Kahlaku ema ja naine, lähevad metsa marjule ja jäävadki sinna, mets nõutab nad endale. Jahimehed lähevad ekspeditsioonile metsa naisi leidma ja metsale kätte tasuma, kuid jäävad ise samuti metsa. Mis siis juhtub pimedas müstilises metsas, kus puud on liiga suured ja "sellepärast ei asunudki sinna loomad ja elu puudus neelas ahnelt tühjusesse julgete jahimeeste tahtejõu?"

Teatud roadmap siiski etenduses on- näitlejad loevad kordamööda ette novelli "Ohemäe jahimehed", millele etendus baseerub. Sellele seiklusele tundmatusse asume kõik üheskoos, oleme koos näitlejatega ekspeditsiooniosalised. Lugu antakse edasi nii mitmete eri meediumite kaudu, tundub, et iga vähemgi toimiv idee läks käiku- meil on nukufilmi, osavalt kasutatud kaameratööd, paatoslikke monolooge, keemiakatseid, üdini endast väljamängitud soolosööste, klaverikupleesid, huikavaid kõlakaste ja muidugi kohustusliku kavana enda meega määrimine, sulgedega üleraputamine ja munemine (ja ma ei räägi siin allegooriates).

Mets pidas etenduses seekordsele metsikule sõjakäigule vastu ja neelas oma vastased, kuid Juhan Jaik ennustas, et kord tuleb palju inimesi ja mets hävitatakse. "Kord" on juba ammu kätte jõudnud ja mets on kaotamas. Aga kas meie oleme võitmas?

Lemmikstseenid: Jörgen Liik manitseva ämmana (kaaskehastaja Julia Roberts) vaaritamist õpetamas ("Porgand käib teistpidi pihku ja kaalikal tuleb pead silitada!"), Marika Vaariku hingeline monoloog, kutsu Armi ülekuulamine aina eksistentsialistlikumaks minevate küsimustega, Jörgen Liigi hullumeelne sõjaplaan-kuplee metsa hävitamiseks, Simeoni Sundja püssikuulimustkunst, tõeliselt mõjusad metsamaketi udused videoplaanid. 

Miinusena võiks tuua välja, et oleksin etenduse poole tunni võrra lühemaks kärpinud, oli hetki, mil mõte hakkas mujale uitama, mõni muidu äge stseen kaotas ajapikku oma uudsuse ja korduse ajal läks mõte metsa (pun intended!). Kuid tõenäoliselt need stseenid olidki mõeldud mitte pidevat uudsust pakkuma, vaid teatud hingeseisundisse viima. Kohati keeras etendus nii absurdi, et tekkis küsimus, kuidas näitlejad ise endale selle maha müüvad- mis see on, mida ma teen parasjagu, kas sellel on kandev mõte või ma lihtsalt teen kolmekümne silmapaari ees laadapulli (milles pole muidugi ka midagi halba)?

Mina tulin metsast elusana välja, väheke võibolla räsituna, lõõtsutades ja paar sulge juustes. Kas läheksin uuesti- jaa, andke mulle taas tundmatut pealtnäha läbitungimatut padrikut, kuhu ekspeditsioonile minna! Ma kogun seni julgust.

Teismeliste arvamus:  Etendus oli huvitav jälgida, kuna kasutati nii palju erinevaid vahendeid loo rääkimiseks. Mingit diibimat kõnelust metsa või tundmatusse seiklemise teemal seekord noortega ei tekkinud, sest sügavam tasand, kui see ka oli kusagil, noorteni ei jõudnud, jõudis meelelahutus. Tsiteerin oma 16aastast: "EIDOSe etenduse kogu mõttest ei saanud ma ka täielikult aru, aga ma sain hästi aru, et sellel on sügavam sõnum. Selle etenduse puhul ei saanud isegi sellest aru aru, kas üldse sõnumit on." Tema hinnangul meenutas kogu see lugu H.C. Anderseni segasemaid muinasjutte, mis tõenäoliselt kirjutatud mõne droogi mõju all. Lisaks: "Oli aru saada, et näitlejad mängivad väga hästi!"- ja esile toodi Marika Vaariku vapustavat monoloogi ning Jörgen Liigi ämma.

Hindeks 6/10
Noortelt hindeks 4/10.

Põhineb Juhan Jaigi novellil „Ohemäe jahimehed“.

Dramaturg: Eero Epner

Lavastaja: Lauri Lagle

Kunstnik Allan Appelberg, kostüümikunstnik Kärt Ojavee, maketikunstnik Laura Pählapuu, helikujundaja Artjom Astrov.

Osades: Marika Vaarik, Katariina Tamm, Jörgen Liik, Simeoni Sundja.