See näidend on mu jaoks nagu väike ime- kirja on pandud tundlik ja eriline teema ning nagu lugesin, siis on tegemist poolenisti tõsielulooga. Autor on Rasa Bugavičute-Pēce ning samanimeline romaan on välja antud ka eesti keeles. Nii et lugema!
Lavastus jutustab väikese Jekabsi (Jan Ehrenbergi oivaline rollisooritus) sirgumist täiskasvanuks peres, kus vanemad on mõlemad pimedad ning nad elavad pimedate ühiselamus. Kuna Jekabs on tervele majatäiele silmade eest, on ta pidanud mõnes mõttes üles kasvama kiiremini kui teised lapsed, tema elus on suur vastutusekoorem- olla toeks eelkõige oma vanematele, kuid samas ka tervele kommuunile. Jan Ehrenbergi kehastumine mudilaseks on minu jaoks teatriime- tema roll on soe, siiras, ehe ning mulle jääb mõistatuseks, kuidas selline metamorfoos sündida saab. Ei mingeid lapselikkust rõhutavaid liialdusi, kõik tundub päris. Ma vaatan täiskasvanud suurt meest ja ma näen last. Aplaus! Meie silme all kasvab Jekabs suureks, temast kujuneb täiskasvanu. Ühes kasvamisega siirdub Jekabs pimedate maailmast nägijate maailma ja see teekond ei ole sile, vaid konarlik ja täis takistusi.
Lavastusest rääkides ei saa me mööda minna selle kõige kuulsamast tegelasest, kes on jõudnud suisa Ringvaatesse- Allan Noormetsa kehastatud kassipojast. Meil on kodus praegu kassipoeg, kes käitub nagu Allan- lollitab, närib lilli, kappab pööraselt ringi, keerab asjad tagurpidi ja vaatab ringi, väheke punnis silmades imestunud pilk. Kassipoja ümberkehastus on nii veenev, et tahaks Allanile hõigata õrnalt kisskisskiss ja teda kurgu alt kratsida, loodan, et näitleja ei solvu, kui see kunagi spontaanselt juhtub... tõenäoliselt on ta sellega juba harjunud.
Kasspoja saatus iseenesest on traagiline, tegemist on Jekabsi ülima ohverdusega oma ema meelerahu nimel. Minu kui kolme lapse ema süda sai selles stseenis murtud- kui kohutav see olukord võis olla väikesele poisile, kes armastas nii oma ema kui ka oma kassipoega...
Meeldejääva rolli teeb ka Külli Teetamm depressioonis emana, kellel on raske lasta Jekabsit iseseisvuda ja minna oma teed. Issi Indrek Ojari on muhe nagu kõik kunagi kootud vesti kandnud issid, natuke nalja, natuke napsi ja kõike ei pea ka nii tõsiselt võtma. Tõnn Lamp sõbrana on joujoujou kui cool mees.
Etendusel olid kaasas meie teismelised, kellele etendus väga meeldis. Nii et teismeliste kvaliteedikontroll on läbitud ning positiivne tempel löödud! Etendust käis vaatamas ka mu 10aastane, kellele etendus meeldis, kuid kassitragöödia tõi veel õhtulgi pisarad silma... Kõnelused autos: aga mis tunne oleks olla päriselt pime? Oled sellele mõelnud?
Hindeks 9/10
Autor
Rasa Bugavičute-Pēce
Lavastaja
Marta Aliide Jakovski
Tõlkija
Anni Leena Kolk ja Carmen Karabelnik
Kunstnik
Kristjan Suits
Muusikaline kujundaja
Jakob Juhkam
Valguskunstnik
Priidu Adlas (Eesti Draamateater)
Osades: Jan Ehrenberg, Külli Teetamm, Indrek Ojari, Elisabet Reinsalu, Priit Pius, Allan Noormets, Maris Nõlvak, Tõnn Lamp
No comments:
Post a Comment