41aastane Lee elab oma emmega koos privaatset elu ning ühel päeval saabub neile keset tormi ootamatu külaline, Carmen. Etenduse jooksul keeratakse vaataja meeled pahupidi, kes on kes? Kes on päris tegelane ja kes elab vaid kujutluses? Kes on Carmen ja miks ta tuli? Laval toimuvat on tõeliselt põnev jälgida ning oi kui magus on etenduse vaheajal oma hüpoteese püstitada ning pärast etendust kõike toimunut kohtuarsti moel lahata.
Elina Reinold teeb superrolli, ta on nagu loodud selleks. Armastav-vihkav-allutav hullumeelne emmekene, kes hoiab oma poega lühikese keti otsas. Reinoldi kehakeel, ilmed, hääl- vapustavalt hea. Lisaksin siia, et Reinold võidab ka kõige priimama kägistatu tiitli, see on nii usutav, et endal hakkab vaadates kurgus ebamugav. Meelis Kubo Lee on autistliku olekuga tagasihoidlik kohmetu hing, kellel on oma nunnud erihuvid- ohverdusrituaalid ning õudsatest asjadest ilusate asjade nikerdamine. Tundub, et ta on võimetu päris suhtluseks, kuid ta üllatab meid, kui öise külalise Carmeniga siiski omal kombel dialoogi loob. Kubo portreteeritud Lee on usutav ja omal kõhedal moel sümpaatnegi. Liis Haab teeb kaksikrolli, üks väljakutsuv ja enesekindel, teine häbelik ja õrn. Väljakutsuv pool oli minu jaoks sutsu ebausutavalt ülevõlli keeratud, kuid minu teatrikaaslasele väga meeldis just nii. Igal juhul on laval mõnusalt peast segane seltskond, kellega koos kaks ja pool tundi kadusid kuhugi liiga kiirelt. Tegelikult on laval ka neljas tegelane, kes annab veel vunki juurde, kuigi lebab liikumatult laval, ainult etenduse lõpus sooritab pisukese akrobaadinumbri.
"Skiso" loob usutavalt trööstitu maailma, kust kahel noorel inimesel ei olnud muud pääsevõimalust kui varjuda reaalsuse eest hullumeelsusse. Dialoog on põnev ja teravmeelne, sellest ei puudu hea huumor. Lavakujundus on selline, et juba teatrisse tulles leiad ennast kui sündmuskohalt, otsid alateadlikult maast joonistatud laiba piirjooni... Oleme ümbritsetud steriilselt poolläbikumava kilega, mis on suurepärane leid, pakkudes erinevaid võimalusi varjumiseks, kadumiseks ja äkkilmumiseks. Tooksin esile ka helitausta, mis lavaltoimuvat igati toetab ja võimendab. Stseen Leega, kus ta kile taga ennast kleiti riietab, on eriliselt meeltesse sööbiv ja ei jää alla parimatele õudusfilmidele.
Vahur Kelleri lavastus on tõeliselt hea meelelahutus, kus vaataja saab ka ise detektiivi mängida, et esialgu ülisegase loo killud aegamööda kokku panna.
Igal juhul olen Kellerteatri fänn. Aitäh ja tuleme veel!
Hindeks 8/10
Kunstnik Britt Urbla Keller
Koreograaf Kristina Paškevicius
Valguskunstnik Rene Topolev
Osades Meelis Kubo, Elina Reinold, Liis Haab
No comments:
Post a Comment