Minu jaoks eristab head teatrit meeleliigutus. Midagi peab kohalt nihkuma, muutuma, ruumi andma uuele, sündima uuesti. Teater ei ole mu jaoks kalkuleeritav male, mille nuppude geniaalne asetus alati õige tulemuse annab. Kuna ma ei ole harjunud teatrit analüüsima (kirjutan teatriarvustust esimest korda ja tunnen, et ei valda isegi mitte õiget keelt selle kirjutamiseks), siis ma tegelikult tihti ei tea, mis see täpselt oli, mis mind liigutas. Ju vajutas õigeid (ilusaid või valusaid) kohti minus.
"Arm" liigutas mind sügavalt. Selles oli siirast inimlikku mängulusti ja uudishimu, traagikat, geniaalset näitemängu. Mulle avaldas sügavat muljet, et näidendi on kirjutanud lavastaja Helen Rekkor koos kahe fantastilise näitleja Silva Pijoni ja Maarja Tammemägiga, see lisas kuidagi kihte veel kõigele juurde, ühine loomisrõõm lausa pulbitses üle ääre.
"Arm" räägib geisuhetest läbi aastatuhandete, kuid ühtlasi ka meie, inimeste, igavesest omavahelisest seotusest, julgusest ja hirmust elada Oma Elu.
Mulle väga meeldisid etenduses kahe nunna paralleeltekstid- sama arm, sama igatsus, kuid ometi nii erinev vaatenurk- armastus kui kingitus, kui Jumala õnnistus, või armastus kui süüga koormatud needus. Kas on olemas õige ja vale armastus? Kas Jumalale on meelepärane vaid see, mida ühiskond parasjagu õigeks peab? Kas Jumal kalkuleerib ja analüüsib?
Meelde jäi eredalt ka Bütsantsi vanapaar, kelle argine mõnus elurutiin meie ette laotatakse, täis väikseid armsaid detaile. Oleme tavalised inimesed, elame tavalist elu, maksame makse. Ühtäkki on see keeratud peapeale ja tavalisest igapäevaelust oma armsamaga saab kättesaamatu paradiis.
Klaveristseenis vapustas mind hea näitlejatöö, eriti Silva Pijoni moondumine sadistlikuks koonduslaagri valvuriks. Maarja Tammemäe õrn, kuid samas tohutult tugev karakter, pakub tugevat vastupanu ja tekib nende kahe vaimne tants, keskmeks klaver.
Kuid mitte ainult vaimne tants ei olnud tasemel- etenduse koreograafia on paigas ja ootamatult mõjus. Nunnade ristirästi liikumine, mõõdetud sammud, käteliigutused, lõid erilise pinevuse ja ärevuse õhkkonna. Inglismaa psühhiaatrihaigla patsiendi tants oma igavese varju ja salajase saatjaga oli täiesti suurepärane, näitlejate ülihea tantsuoskus tuli siinkohal suure üllatusena ja seda enam lummas oma ootamatusega.
Kiidaksin väga ka videoinstallatsioone, tänu millele võis lavakujundus jääda väga napiks, kuid igale eraldi stseenile lõi uue meeleolu ja tausta.
Pärast etendust olin mitu päeva etenduse mullis, lummas ja nõiduses. Minu meel oli paigast liigutatud, aitäh.
Lähen "Armu" uuesti vaatama, seekord koos tütrega, kohtumiseni!
Hindeks 10/10.
No comments:
Post a Comment