Minu lemmiklavastus! See on maiuspala kõikidele, kes armastavad filosofeerida usu ja Jumala üle, kes naudivad väga head näitlejatööd, kelle jaoks on põnevad suhtepuntrad täis armastuseotsinguid, andumust, manipuleerimist ja egoismi, kelle jaoks on olulised vaimse tervise teemad.
Lavastust ja ka peategelast noort naist Heidit (Liisa Saaremäel) näeme me Markuse (Erki Laur), endise pastori, silme läbi. Lavakujundus on juba selline, et traditsiooniline lava eriti kasutusel polegi, põhiline mäng käib otse kahte saali külge paigutatud publiku vahel, mis loob vahetu mõnusa usaldusliku atmosfääri, kui Markus alustab oma looga.
Markus räägib meile Heidiga tutvumisest kristlikus noortelaagris, nende minevikust ja traagiliselt lõppenud taaskohtumisest kümme aastat hiljem. Publik on loomulikult Markuse vaatenurgaga nõus ja kaasas, kuni sellesse hakkab sadama aina suuremaid ja suuremaid raheteri, mis lõpuks Markuse ennastõigustava kattevarju lõplikult puruks peksavad ja me näeme seda lugu laiemalt, ka Heidi vaatenurgast. See võte on lavastuses minu jaoks uus (minu jaoks on muidugi kõik sisuliselt uus, arvestades mu lühikest teatrikülastajakarjääri) ja ülimalt põnev. Mulle ei nämmutata kõike ette, vaid ma kujundan vaatajana ise oma vaatenurga, saades killukaupa informatsiooni, mida võiks ka objektiivselt tõeks pidada.
Ma nautisin tõeliselt sektiliku usuvaatega Heidi ja liberaalse pastori Markuse dialooge religiooni teemal, "Aga koobas oli ju TÜHI!" Markus võitis mu südame (kuigi tagantjärele mõistan, et Piibliteemaline sparring toimus täiesti ebavõrdsete partnerite vahel), jaa, noogutasin talle, ka mina mõtlen nii. Näen Markuse silme läbi, et Heidi on tõeline usuhull ja silmaklappidega naine, kes ei ole võimeline maailma reaalselt nägema! Heidi traagiline lugu rullub meie ette aga aeglaselt, trööstitu lapsepõlv, kohtumine Markusega, usalduse kuritarvitamine kõige räigemal moel, turvatunde leidmine religiooni kitsastest ja kindlatest dogmadest ning perekonnast. Kas Markusel oli õigus lõhkuda Heidi õnnemulli? Kas meil kõigil ei ole õigust oma mullile? Markuse jaoks on elu ja usu küsimus Heidi "päästmine" fundamentalismi kütkest ja ta tagasitoomine paika, reaalsusse, millest Heidi aga proovis põgeneda. Heidi toetamise asemel asub Markus egoistlikult temaga suhtesse, teadvustamata korrakski naise habrast mentaalset seisundit, ja vaid selleks, et teda seejärel kaks sekundit hiljem vastutustundetult hüljata.
Heidi monoloog "janu" kohta, mis temas elas ja kustutamatu oli, tekitas erilist äratundmist. Heidi, ma tean, millest sa rääkisid!
Mõtlesin pikalt selle üle, et kas lõppkokkuvõttes tuli Heidile kõik juhtunu kasuks. Ta õppis kanda kinnitama reaalsusesse, hakkas taas kogema tundeid ja nägema värve, ma arvan, et tema jaoks sai kõik ainult paremaks minna. Oma õnnemullis edasi elades oleks võib olla olnud aja küsimus, millal mull oleks lõhkenud ja prantsatamine maapeale kaelamurdev.
Aga Markus? Ta valas küll lõpus pisaraid Heidi lugu kuulates, mis mind tõeliselt liigutas, kuid kas selles piisab lunastuseks? Kas Markus lõplikult mõistis ja oma tegude eest vastutust võttis, me ei saagi kunagi teada.
Näitlejatööd on fenomenaalsed, eriti tooksin esile Liisa Saaremäeli. Kui filigraanselt on kujutatud hapra psüühikaga traumeeritud naist, kes kümne küünega hoiab kinni kõigest, mis aitab tal oma usus püsida. Heidi tegelaskuju teeb läbi tohtutu murrangu, mida sümboliseerib etenduses ka tema valgete sädelevate rõivaste asendmine järkjärgult mustaga. Erki Lauri Markus on aga oma kindlates veendumustes ja egoismis üsna staatiline, temas ei toimu erilisi sisemisi nihkeid kuni lõpustseeni pisarateni.
See on lugu, mida soovitan kindlasti vaatama minna, mina käisin kaks korda vaatamas. Märtsis mängitakse veel neli korda.
Hindeks: rohkem ju panna ei saa ehk 10/10.
Lavastaja Marta Aliide Jakovski (lavakunstikooli 30. lend, juhendaja Elmārs Seņkovs)
Autor Juha Jokela, tõlkinud Kai Aareleid
Kunstnik Kristel Zimmer (EKA stsenograafiaüliõpilane, juhendaja Ene-Liis Semper), valguskunstnik Priidu Adlas
Osades Erki Laur ja Liisa Saaremäel
No comments:
Post a Comment