Meil kõigil on tiivad, mille abil lennata, vallutada maailma, tunda end vaba ja võitmatuna. Ja vahel võime leida ennast üksinda pimedas nurgas tolmumas, tiibadest järel vaid kärbunud köndid, sisimas kivistumas, muutumas lennuvõimetuks inimvareks. Mis on sellises olukorras lootuskiireks? Mis toidab meie hinge nii, et see taas helisema hakkaks? Mille abil võidame oma suurimad hirmud ja sirutame taas oma tiivad päikese poole?
Draamateatri "Luidrik" jutustab meile ühe kummalise loo armastusest ja sõprusest, hirmudest ja kaastundest, loo, mis võis juhtuda, aga ei pruukinud, võis olla unes, kui ka ilmsi. Lavakujundus viib meid teise, kohati süngesse ja udusesse maailma, mille keskmeks on iidsena mõjuv hiiglasuur puidust lugematute treppide ja soppidega majaront, kes tundub lavastususes eraldi tegelasena. Maja elustamiseks ja pidevaks pulseerimiseks on osavalt ära kasutatud pöördlava.
Näitlejate tantsuline liikumine on lummav, unenäoline. Etenduse alguskoreograafia tõmbab kohe tähelepanu, paneb kaasa elama ja minu 13aastane on müüdud ("Tahaks ka nii tantsida", sosistab ta).
Michael (Märten Metsaviir) asub koos oma ema (Britta Soll), isa (Tõnis Niinemets) ja enneaegselt sündinud õega vanasse majja elama. Ta on eemal oma sõpradest, vanast kodust, on saanud äsja suureks vennaks ning südames on kasvav hirm oma väikese õe pärast. Kõike on korraga liiga palju, kohaneda on raske ja tundub, et Michael hakkab oma koorma all ägama. Ema käib beebiga haigla vahet, isa teeb remonti ja toetab ema- Michael on oma muredega üsna üksi jäetud. Ühel tuhnimisretkel kokkukukkumise veerel olevasse garaaži leiab Michael sealt ühe iseäraliku kangelt krõnksus haige ja pahura olendi (Markus Luik), kes esiti tahab vaid, et teda rahule jäetaks. Michael hakkab Luidriku eest koos oma vastleitud sõbra Minaga (Emili Rohumaa) hoolitsema, turgutab teda vennalikult hiina toidu ja tumeda õllega, valab üle hoole ja armastusega ning sellest sünnib sõprus, kus Michael vajab Luidrikku ja Luidrik vajab Michaelit. Sõprus aitab Luidrikul ja ka Michaelil taas end leida ning tiibu sirutada.
Emotsionaalsel skaalal saab etendus minult maksimumpunktid. Eriti hea ja intensiivne on teine vaatus, esimeses otsib etendus alles oma rütmi ja tutvume tegelastega. Teine vaatus aga ei lase vahepeal hinge tõmmata, vaid tõmbab erinevate emotsioonide keerisesse. Michaeli mure oma väikese õe pärast on pisarateni liigutav, ma elan täiel rinnal kaasa tema igale emotsioonile. Beebi saatus on ränk- tal on kaasasündinud südamerike. Michaeli sõnul tuksus tema rinnas kaks südant- tema enda oma ja beebi oma- imeilus sümbol, imeilus armastuseavaldus oma väiksele õele. Läbi Michaeli lootuse saab Luidrikust õe kaitseingel, kuigi selgub, et Luidrik saab hoopis elujõuliselt tulise südamega beebilt ise jõudu juurde.
Mulle meeldis selle lavastuse juures, et lastele ei ole tehtud allahindlust, tegemist ei ole ninnunännuga, vaid ka süngeid toone omava etendusega, milles armastus ja lootus on segatud üksildusekurbuse, mure ja ka surmahirmuga. Seetõttu võib etendust julgelt vaatama tulla ka lapselikku meelt säilitanud täiskasvanu. Näitlejatööd on tasemel ning lasevad etendust täielikult nautida. Eriti meeldib Markus Luik Luidrikuna. Luidrikul on etenduses kuidagi nii ligitõmbav ja maagiline aura, et aina ootasin stseene koos temaga. Loodud on üks fantastiline karakter, soovisin seetõttu, et etendus kestaks veel edasi. Etenduse tempo on kiire, sõnaline osa vaheldub omapäraste tantsustseenidega, mis peaks ka lastele pakkuma piisavat pinget ja põnevust. Etendus ei lähe seetõttu liiga kurvaks ja melanhoolseks. Väga armas, et ühed tegelased etenduses on ka öökullid, ühes sellega ka üleüldse loodusearmastus, maailm, mida pakub ergas vabamõtleja Mina.
See on etendus läbi täiskasvanu pilgu. Mida aga arvas mu 13aastane? Üldiselt etendus meeldis ja oli huvitav, igav ei hakanud. Talle meeldis väga Luidriku kuju, kuid tundus natuke ebaloogiline, et Michael Luidrikku nähes ei ehmatanud, vaid võttis tema olemasolu kuidagi enesestmõistetavana. Sõber Mina karakter teismelisele iseenesest meeldis (loodust armastav loominguline, teistest erinev tüdruk)- kuid Mina tekst ei kohati ei istunud, liiga näägutav. Tantsud meeldisid iseäranis. Samuti jäi meelde ema eriline unenägu Luidrikust ja beebist (see oli ka mulle väga liigutav). Meeldis see, et näitlejad tegid ise lives etendusele heliefekte, seda oli põnev jälgida. Teismeline tõi esile ka lootustandva ja tähendusrikka lõpustseeni- iga karakter kollase helge valguse paistel, valmis jätkama pärast tekkinud vaikusehetke oma eluteed.
Kas inimene areneb veel edasi? Kuhu suunas me areneme (selles küsimuses peitub ühtlasi nii lootus kui lootusetus) ? Kas võib olla, et ühel hetkel ka meie abaluudele kasvavad tiivad?
Hindeks 9/10
Dramaturg → Mihkel Seeder (VAT Teater)
Kunstnik → Marion Undusk
Koreograaf → Olga Privis
Helilooja → Kirill Havanski
Valguskujundaja → Priidu Adlas
Tõlkija → Laur Lomper
Osades → Märten Metsaviir, Markus Luik, Emili Rohumaa (EMTA lavakunstikooli XXXI lend), Britta Soll, Tõnis Niinemets või Kristo Viiding, Kersti Heinloo, Christopher Rajaveer, Jüri Tiidus
No comments:
Post a Comment