Ma ei ole varasemalt olnud (nüüd olen, ausõna!) see hulluke, kes teatud maagilisel kuupäeval teatri kodulehte või piletimüügiveebi iga kolme sekundi tagant uuendab, lootuses saada pileteid etendustele, mis viie minutiga on välja müüdud. Seetõttu ei käinud ma ka aastaid Linnateatris, no lootusetu. Seda rõõmsam olin ma ühel päeval Draamateatri kodukat külastades, et "Kunsti" muidu väljamüüdud etendusele oli äkitsi saada pileteid. Ei mõelnud pikalt, ostsin ära. Ju on väärt etendus, kui nii popikas on, eksole. No vot. Aga väike pettumus oli hoopis.
Küsin nagu Maali maalt, et kui palju võib jahuda ühe maali ümber? Kui aus olla, siis tegelikult kujutaksin ennast küll olukorda, kus miski käib lähedase juures ühtäkki niiiii närvidele, tekitab võõristust ja küsimust, et kas ma üldse tunnen seda inimest. Sellest emotsioonist lähtuvalt võib ju tõesti üha uuesti kerkida küsimus "Miks kurat sa selle maali ostsid ja kes sa üldse oled?!!" Tants maali ümber läks aga pidevaks korduseks, edasine oli etteaimatav, nali natuke mage ja näitlejate innukas, energiline ja emotsionaalne mäng ei suutnud seda söödavaks teha. Ainus koht, kus tõesti ajas naerma, oli see, kui näitlejatel vist läks miski sassi või tuli eriti emotsionaalselt välja, nii et nad kõik naerma hakkasid laval. See oli äge ja ehe ning korraks äratas üles. Kõige nunnum oli Guido Kanguri tegelaskuju Yvan, mängitud erilise südamlikkusega. Kuna etenduse sisu eraldivõetuna oli natuke igav oma pidevas korduses (kuigi algne idee oli ju igati äge), nautisin lihtsalt näitlejate mängu. Lõpupuänt oli teravmeelne ja tore kompromiss vaenutsevate sõprade vahel.
Mis see kunst siis on? Mh ah? Vastake, sõbrad! :)
Hindeks 5/10
Lavastaja → Karl Laumets
Kunstnik → Kristjan Suits
Helilooja → Hando Põldmäe
Tõlkija → Tatjana Hallap
Osades → Jaan Rekkor, Tõnu Oja, Guido Kangur
No comments:
Post a Comment