Ema Marie (Laura Peterson) jalutab vaikselt, aga meelekindlalt mööda lava, mõõdetud liigutustega tõmbab ta eesriide eest- meie ette laotub muidu avaliku silma alt varjus olev maailm, mis on pühendatud Jumala teenimisele. Lugu, mida lihtsalt peab jagama, mis tänu Ema Mariele lõpuotsusele on hoitud ja edasi antud: 1794 hukati Suure Prantsuse revolutsiooni käigus 16 karmeliiti. Näidendi keskmes on nunnade läbielamised, valikud, kõhklused, hirmud, lootus, kutsumuse järgimine ning usaldus Jumala vastu terroriajastul, mil tapeti lugematul hulgal aadlikke ja vaimulikke.
Kloostriellu astume koos jõukast perest pärit noorukese, siira ja pealtnäha hapra Blanchiga, kelle jaoks on tavaelus elu ja surm ühtviisi hirmutavad ning kellel on kutsumus jätkata oma teekonda askeetlikult kloostri rüpes. Näeme fragmente igapäevaelust kloostris, vaimulikest rituaalidest, saatjaks imeilusad laulud.
Dialoogid on mõtetest tihked- mida tähendab Jumalale pühendatud elu, arutelud surmahirmu, elutahte, Jumala teenimise üle. Eriti tahaks nö tagasi kerida etenduse alguses olevat dialoogi kloostri ülemõe ema Henriette ja idealistliku Blanche'i vahel. Ei mingit ajatäidet, iga sõna on kaalutletud ja õigel kohal. "Karmeliitide dialooge" peetakse tema autori Georges Bernanosi vaimseks testamendiks ja täpselt nii see mõjub. Tekib tahtmine öelda stopp, mõelda omaette kuuldu üle, võtta omaks või vaielda, võtta aeg maha. Kuid mõttekihte laotakse tempokalt üksteise peale, püüan püsida kaasas, sest arutelud on ääretult huvitavad, laetud, filosoofilised ja vaimukad. Õnneks on "Karmeliitide dialoogid" ilmunud 1999 Loomingu Raamatukogu sarjas ning seega on võimalus tekstidega omas tempos tutvuda ning neid täiendavalt seedida.
Meeldejäävad rollid teevad sureva ema Henriettena Liina Olmaru, oma hirmudega võitleva õde Blanche'ina Maria Ehrenberg, kindlameelse ema Mariena Laura Peterson ning elurõõmsa õde Constance'ina Merlin Kivi.
Karikatuurselt on kõrvutatud nunnade poolt vabatahtlikult ja vastavalt hingekutsele valitud kloostrielule Prantsuse revolutsiooni sloganid "vabadus, võrdsus ja vendlus". "Minge ja olge vabad, kodanikud", karjub komissaar, saamata aru oma mõtteväljenduse kohatusest ja absurdsusest.
Lavastus mõjutas tasasel moel midagi väga sügaval mu hinges, elab seal oma elu ja ma ei oska ega võib olla ka taha seda tunnet jagada. Mõistan nunnade otsust märtritõotuse andmisel, sest on asju, mis on suuremad kui meie üksikud oma minad ja pühamad kui muu. Jääda ka surma ees kindlaks enda südames valitud teele, sest ainult nii saame endale lõpuhetkel silma vaadata, isegi kui see valitud tee on täis kannatusi ja võib olla kõrvaltvaatajale mõistetamatu.
Hindeks 9/10.
Tõlkija Tiina Niitvägi-Hellamaa, EvaEensaar-TootsenjaMaria Peterson
Lavastaja Maria Peterson
Kunstnik Andri Luup
Kostüümikunstnik Brigita Viik
No comments:
Post a Comment