Iga kord, kui kõrvus hakkas helisema "I could have danced all night, I could have danced all night...." õrna Julie Andrewsi häälega (ja seda ikka aeg-ajalt juhtub, sest tegemist on minu lapsepõlve lemmikmuusikaliga), mõtlesin, et ma tahan seda muusikali näha! Filmi eriti ei telekast ei lasta ja ei oska seda ka kusagilt laenutada (olen digipuudega), seega ainus võimalus oli seada sammud Estonia teatrisse.
Harri RospuLugu oli ju igati õige, Eliza keerutab ringi, neelab kuuli alla, pröökab ja karjub ja võluväel nipsuga muutub ühest hetkest tsiviliseeritud kõrgseltskonna daamiks, Higgins on uskumatu vanapoisist piiratud maailmaga misogüün (ausalt öelda seda fakti ma ise lapsepõlves ära ei registreerinud, küll aga sel korral märkas seda teravalt mu valvefeministist 13aastane tütar) ja Pickering lisab koomilist vürtsi kogu kupatusele ning tagab vahekohtunikuna, et ei toimuks suuremaid kaklusi, Eliza isa on uskumatult osav tütreparseldaja ja elukunn ning majapidajanna missis Pearce'i väärikus ja heasüdamlik rangus on imetlusväärsed.
Janne Ševtšenko Eliza on armas, siiras, ilus, sirge seljaga ja vapper naine ning teeb meie silme all läbi metamorfoosi lihtsast vaesest linnatüdrukust suurilmadaamiks. Osa meie teatriseltskonnast arvas, et Elizat võiks mängida noorem osatäitja, et lugu tunduks usutavam, kuid mind see kuidagi ei häirinud. Hea näitleja suudab ennast usutavalt moondada "abrakadabra" ka 30 aastat nooremaks.
Rene Soomi Higgins oli täpselt selline Higgins nagu ette kujutada võiks- naistevaenulik ja väheke eluvõõras pühendunud keeleprofessor, kes ometi oma elus toetub naistele- oma emmekesele, missis Pearce-ile ja siis ka Elizale.
Lavakujundus on kõige paremal moel vanamoodne ja klassikaline, just see, mida vaimusilmas ootad, kui "Minu veetlevat leedit" lähed vaatama. Laulud kõlasid armsalt, koduselt ja õigelt, üllatusi ei olnud, kuid pettumust ka mitte. Etendus lõppes publiku püsti ovatsioonidega, mina sisimas niivõrd pöördes ka ei olnud, aga samas miks ka mitte :)
Kummalisel kombel jäi etendusest kõige enam veenvana meelde ja südamesse Helgi Sallo mängitud missis Pearce.
Autosõidud pärast etendusi koju on alati põnevad, eriti kui etendusi on tulnud vaatama mu lapsed. Sel korral läks väga ägedaks aruteluks teemal "Kas Eliza oleks päriselt hakanud Higginsit armastama". Minu 13aastasele teravale pliiatsile ei jõudnud kohale, mis täpselt oleks Higginsis see, mis üht naist niivõrd köidaks, et suisa temasse armuks. Üritasin pomisega midagi kareda koore ja pehme sisu, huumorimeele kohta ja et "igaüks on arenemisvõimeline", aga ei mõjunud veenvalt. Ehk härra Higginsid noorte daamide unistuste mehena on oma aja ära elanud ja tänapäeva emantsipeerunud ja iseteadlikku naist paraku ei kõneta.
Kokkuvõttes üks armas õhtu veedetud lapsepõlvemuusika saatel, analüüsitud šovinistlikke tendentse muusikalimaailmas ning uinutud heas nostalgiamarinaadis. Huvitav oleks vaadata võrdluseks ka Vene teatri varianti, aga seda ma enam kevadhooaega mahutada ei suuda. Loodan, et on veel sügisel ka kavas.
Hindeks 8/10.
No comments:
Post a Comment