01.11.2023 ja 21.02.2024 "EIDOS" Ekspeditsioon

 Jarmo Reha lavastus. Selle kohta on raske teatrietendus öelda, traditsioonilises mõttes see pole seda. Algus läheb harjumisele- mis see ometi on, mida ma parasjagu näen või kogen? Vaim otsib midagi tuttavlikku, millest kinni haarata. Videoinstallatsioon-meditatsioon? Teisel korral vaatamisel keskendun juba hoopis muule, näen tervikut ja kaotan oma küsimärgi-barjäärid, tunnetan ja naudin vaatemängulist poeesiat. 

Näitlejat me laval küll näeme, ta on dirigendi-orkestrandi-niiditõmbajana arvuti taga ja saadab meid oma väelauluga retkele iseenda sisse, nagu läbi maakoore. Läbime füüsilisi ja vaimseid kihte, et jõuda tuumani. Mõtestame lahti, mida tähendab Olla. (Inimeseks)olemise raskus, kergus, valu ja ilu. 

                                 Fotod Herkko Labi

Teeme läbi pika teekonna, sammhaaval, alustame iseendast ja lõpetame iseendas. 

This is a strange affair
The time has come to travel
But the road is filled with fear
This is a strange affair

Alguses oli sõna... Logos. Raamatulehtede kahinal vaatleme ideede, kujutiste, enda sündi, üheskoos vari ja valgus. Päike ja vesi, millest me sünnime ja kuhu suundume. Väga ilus detail oli lavastuse lõpus, päike ja meri koos loojumas autori silmas ja lõpuks pisarana voolamas. Oleme kõikvõimsad ja väikesed ühteaegu, otsimas oma kohta, armastust, usaldust teise inimese ja maailma vastu.

Autor ütleb, et meilt pole küsitud luba sündimiseks ja suremiseks, kuid ta soovibki elada ilma loata. Ilus mõte. Järgneb uurimus meie füüsiliselt olekust, meie elust nõretavas ja pulseerivas kehakoopas. Kas see olengi mina? 

Kiidan: geniaalset sugestiivset muusikalist tausta, valgusefekte, laule, tekste, ideed, kuidas need kõik on kokku seotud tervikuks. Ilmselgelt ei lähe Jarmo Reha oma lavastustega juba käidud radu, vaid on pidevatel otsingutel, teostab süvitsimineva vaatlejana jätkuvat uurimistööd teemal "Kes me sellised oleme?". Ta ei karda olla selles siiralt tõsine (see tõsidus oli paeluv), usaldav ja ennast paljastav. Vaatasin läbi lavastuse autorile ja ka iseendale otsa, ilma hirmu ja rünnakuta, vaid tõelise huviga.

Miinuseks oli esimesel korral minu jaoks, et mõni kaader kippus venima liiga pikaks, mõte hakkas mujale minema. Raske oli ka alguses etendusega alguses kaasa minna, sest soov oli kogu aeg mõistuse tasemel analüüsida. Samas mõtlesin kohe, et tahan oma 16aastase ka tuua seda lavastust vaatama.

Teisel korral olin kohal ja samal ajal kadusin teosesse.

EIDOST vaatama minnes hoia oma meeled avali ja vastuvõtlikuna, hoia toolist kinni ja tee see raju sõit pärani meeltega läbi.

16aastasega (loominguline audio-visuaalikunsti austaja ja harrastaja) 21.02.2024 vaatamas käidud. Muljed: Tema jaoks oli lavastus väga inspireeriv ja põnev. Kõik ei olnud talle päris uus, sarnase muusikaga sugestiivseid videoinstallatsioone on ta varem ka näinud, kuid siiski värske ja huvitav. Parimad kaadrid olid alguse raamatulehtede keeramine, see oli väga ilus. Samuti oli huvitav jälgida sammumist. Filosoofia oli kohati liiga krüptiline, kuid suuresti siiski arusaadav. Tema meelest soovis autor loobuda teda rõhuvast kehalisusest. Natuke tundus filosoofia antinataalne (kuulsin seda terminit esmakordselt...)- autor ei ole palunud oma sündi, see on toimunud vastutahtmist. Rajud rütmid vahepeal häirisid lausa füüsiliselt, kuid see oli kunstnikul ilmselgelt taotluslik. Sügava mulje jättis, et teater toetas kunstnikku sellise projekti tegemisel, et talle anti vabad käed oma loomingulise nägemuse elluviimiseks. 

And wake up from the sleep that plays like clouds upon your eyes
And win back the life you had lived before this dream of lies
Turn your back on yourself and if you follow through you'll win the lover's prize
This is a strange, a strange affair...

Hindeks nii minult kui pojalt 8/10

Lavastaja: Jarmo Reha
Laval: Jarmo Reha
Dramaturgid: Aare Pilv ja Jarmo Reha
Kunstnik: Urmas Lüüs
Helilooja: Kiwa
Videokunstnik: Aleksandr Mirson
Valguskunstnik: Siim Reispass
Operaator: Sten-Johan Lill