Huvitav, kui palju oli etendust vaatamas veel minusuguseid, kes kuningas Leari loost apppsaluutselt mitte midagi enne ei teadnud? Jüri Järvetiga filmist olin kuulnud, aga seda mitte näinud. Milline eriline kingitus- olla esmakordselt tunnistajaks kuningas Leari ja tema tütarde tragöödiale, esimest korda näha vanaks jäänud kuninga eksisamme, pettumust, allakäiku, näha reetlikke tütreid, tohutut võimuahnust ning teisalt üllust, lõputut armastust, vaprust ja truudust, Shakepeare'i suurt meistriteost. Olin esimestest hetkedest toimuvast võlutud, elasin kaasa, süda valutamas kuningas Leari valikute pärast, pisarad voolamas viimaste stseenide juures. Vahel veab.
Kuningas Lear läheb põhimõtteliselt pensionile, soovib seetõttu jagada kuningriigi oma kolme tütre vahel, kuid enne soovib ta neilt kuulda, kuivõrd tütred teda armastavad. Kaks vanemat tütart kiidavad kuningat taevani, kolmas, isale kõige armsam tütar, ei saa sõnagi suust, kuid mitte tunnete puudumise, vaid vastupidi- päris tunnete tõttu. Tulivihane kuningas ütleb oma noorimast tütrest lahti ning jagab kuningriigi kahe vanema tütre vahel. Siit saavad alguse sündmused ja protsessid, mida enam pole võimalik pidurdada ja mis viivad Kreeka tragöödia kombel meid kulminatsioonini.
Mulle meeldis minimalistlik lavakujundus, ajastutruid jooni omavad kostüümid. Tegevus antakse edasi väga nappide vahenditega (sh valgustusega). Laval ei kõla Shakespeare'i originaalvärsid, Andres Noormets on teksti kaasajastanud ning värssidest loobunud. Kuna ma originaalteksti ei tea, siis ei häirinud see kuidagi, pigem aitas kaasa näidendi orgaanilisusele ja mõistmisele.
Näitlejatöödest läksid enim hinge Rain Simmul kuningas Learina, Egon Nuter samuti traagilise saatusega kergeuskliku Gloucesterina, Mikk Jürjens vapra ja vankumatu Edgarina ja Indrek Sammul lõputult truu Kentina. Meeldis ka Narri tegelaskuju (Kait Kall), kellele oli rohkem lubatud keelt pruukida kui kellegil teisel.
Laipadesadu oli muljetavaldav, peaaegu nagu Midsomeri mõrvades. Võib vist ühe käe sõrmedel üles lugeda ellujäänud tegelased. Lõpuks võidab siiski õiglus, sest riiki asuvad juhtima koos uued head valitsejad, kuid kuningas Lear saab siiski enne oma palga- hullumise piirini viivad kannatused, lemmiktütre kaotuse ja lõpuks surma. Loomulikult on tänapäeva inimese jaoks kogu see tegevustik ülivõrdes üle võlli, kuid see ei takista kaasa elamast ja mõtlemast.
"Kuningas Leari" põhiteemad nagu armastus, reetmine ja truudus on igavikulised. Soovitan seda igavikulisust ka oma silmaga vaatama minna.
8/10
Põhineb William Shakespeare’i teosel.
Lavastanud Andres Noormets (Ugala)
Lavastusdramaturg Esko Salervo,
kostüümikunstnik Maarja Viiding,
valguskunstnik Margus Vaigur (Endla),
lavavõitluse seadja Indrek Sammul,
muusikaline kujundus Andres Noormets ja Hans Noormets (artistinimega Rozell)
Osades Rain Simmul, Evelin Võigemast, Ursula Ratasepp, Mari Jürjens (külalisena), Indrek Ojari, Indrek Sammul, Egon Nuter, Mikk Jürjens, Priit Pius, Kait Kall (külalisena) ja Kristo Viiding (Eesti Draamateater)
No comments:
Post a Comment