Kas Sa lugesid seda raamatut noorena või täiskasvanuna? Vahe on tohutu. Noore ja idealistlikuna olin raamatust vaimustuses, see andis lootust, energiat, tekitas erilise äravalitu tunde, kui oma kokkukraabitud raamatuhunniku otsas kükitasin ja valimatult andunult lugesin. Nüüd, täiskasvanuna, tundub see utoopia lihtsustatud ja lapsemeelne, loen samu ridu, kuid kunagine vaimustusepuhang on möödunud, olen saanud vanaks ja targaks ning "1984" tundub oma lootusetuse ja lõpliku murdumisega palju realistlikum. Samas jääb Fahrenheiti lugu alatiseks südamesse ning etendus ei valmistanud kuidagi pettumust. Nimelt läksin seda vaatama koos oma teismelistega, noorte, nutikate ja vastuvõtlikega, ning sain seetõttu tutvuda raamatu ja etendusega taas nagu esimest korda. Minu vanad küünikusilmad (mitte segamini ajada küülikusilmadega!) jäid õnneks koju!
Raamatut lugedes on üsna raske ettekujutada, kuidas seda lugu füüsiliselt lavale tuua, arvestades, et tuli on üsna keskne element ja teatrit ju päris põlema siiski panna ei saa, isegi kui vahel on võib olla kellegil selleks kiusatus (näiteks pärast nadi palgapäeva). Kuid lavastaja on sellega väga hästi hakkama saanud ning lavakujunduse, kostüümide, heli ja valgustusega oli loodud täpselt õige meeleolu. Ekraanimaailma oli muudetud veel tänapäevasemaks, need muudatused täitsa meeldisid (saade "Sugulased").
Näeme, kuidas Indrek Ojari kehastatud tuletõrjuja Montagi seni ilmeksimatu kest hakkab murenema, sinna tekivad kahtlused, mõrad kuni oma senise kesta mahajätmise ja uuele teele asumiseni. Liblikas lendleb läbi raamatute uue, ilusa tuleviku poole! Indrek Ojari on veenev, sümpaatne, otsiv hing ja tema sõprus Maris Nõlvaku kehastatud tüdrukuga on põnev jälgida. Noore inimese idealism on nakkav! Tüdruku surm on meile kõigile hoop (ma ei mäletanud raamatut enam nii hästi) ja pärast seda on etendus poole vaesem, kahju. Indrek Sammuli küüniline roll oli mitmekihiline ja mõtlemapanev.
Huvitav oli see, et kui hakkasin siia postitusse näitlejaid kirja panema, siis ehmatasin- neid oli näidendis niiii palju. Kuidas nii? Minu vaimusilmas oli see nelja näitlejaga tükk... Andke mulle aga andeks, käisime lavastust vaatamas aasta tagasi ja pinnale ujub see, mis oluline tundus.
Soovitan soojalt oma teismelised punti siduda, teatrisse viia ja seal koos Montagi ning raamatutega maailma muuta! Ja ise ka korraks tunda ennast taas noore õigluse eest võitlejana.
PS! Arutelud autos: millises ühiskonnas me elada tahaks? Kas oleme juba jõudmas etenduses nähtud ajajärku (sh ekraanimaailm)? Mida sümboliseerisid raamatud selles maailmas? Lisaks- mu 13aastane tütar tahab nüüd saada selliseks näitleks nagu Maris Nõlvak- juba kahe nähtud etenduse pinnalt ("Muusikale") on tekkinud lemmikud. Kahju, et tütar Marist Liblikapüüdjas ei näinud (igale poole ma lapsi ka ei tiri, psühhopaatide ja vanainimeste suhteprobleemide juures läheb vist see piir).
Hindeks 8/10.
Autor
Ray Bradbury / Diana Leesalu
Lavastaja
Diana Leesalu
Kunstnik
Kristjan Suits
Tõlkija
Hans Luik ja Diana Leesalu
Kostüümikunstnik
Triinu Pungits
Valguskunstnik
Emil Kallas
Videokunstnikud
Alyona Movko-Mägi ja Lauri Urb
Helilooja ja muusikaline kujundaja
Jakob Juhkam
Lavavõitluse juhendaja
Indrek Sammul
Operaator-fotograaf
Siim Vahur
Osades: Indrek Ojari, Ursula Ratassepp, Maris Nõlvak, Indrek Sammul, Egon Nuter, Priit Pius, Tõnn Lamp, Piret Kalda, Epp Eespäev, Evelin Võigemast, Simo Andre Kadastu, Jarko Rahnel, Ando Tammsaar
No comments:
Post a Comment