Wednesday, February 7, 2024

12.10.2023 "Liblikapüüdja" Kellerteater

 Kellerteater oli minu jaoks uus avastus. Erilise väheke kõheda atmosfääriga iidne angaar, klassikalise lava puudumine ja tõik, et etendust võib vaadata salongilikult samal ajal veini rüübates. Ja milline mängukava- üks etendus tundub huvitavam kui teine. Märtsis on mul ees praeguseks väljamüüdud "Misery" etendus, lisaks hea meelega vaataksin ka "Afääri", "Metsa" ja "Skiso". "Hiirelõksu" oleks ka tahtnud näha, aga mingil põhjusel oli see hirmkallis, 45 eurot pilet. Kui mitmekesi minna, on veel kauem vaja makarone süüa, seetõttu jäi praegu nägemata. Nii et ärgitan kõiki Kellerteatrit avastama. Praegu on piletitele ka 30% allahindlus, seega kiirustage, seltsimehed unetud- õudused ja detektiivilood ootavad!

"Liblikapüüdjat" olen varem lugenud. John Fowles on üks mu lemmikkirjanikke. Mõndagi oli mälust õnneks juba kuhtunud, seega nägin etendust poolenisti värske pilguga, kuid taustal kumasid ikkagi mingid aimdused ja lõppu ma teadsin samuti. Mind tohutult intrigeerivad suletud ruumi lood, nagu näiteks romaan (ja ka väga hea film) "Tuba". Kevadel lähen vaatama ka Draamateatrisse "Kollast tapeeti", mis tõotab samuti olevat isolatsioonilugu.

"Liblikapüüdja" lavakujundus on äärmiselt napp. Publiku ees on valgustatud raamiga suur vaibaga kaetud kast. Kõik. Lihtsuses geniaalne, sest on piisav, et luua muljet eraldatusest.

                                                        Fotod: Siim Vahur

Selles lihtsas raamis on meil vastamisi kaks näitlejat- Maris Nõlvak (Miranda) ja Sander Roosimägi (Frederick). Eriti raske ülesanne tundub olevat Roosimäel- mängida usutavaks Frederick Cleggi karakter, mis ei ole tüüpiline jõuline kurjuse kehastus, vaid komplitseeritud karakter, keda kohati võib lausa mõista ja kaasagi tunda, kelle suhtes ilmutada koos Mirandaga pääsemislootust, sest- ta ei ole ju niii halb, ega ju? Sander Roosimäe mäng on fantastiline. Meie ette tekib eriskummaline, kohmetu, pealtnäha mõjutatav, kuid tegelikult oma veendumustes vankumatu kuju, kes ei suuda tõelisusega, maailmaga ja inimestega, toime tulla. Seetõttu hakkab ta ise oma piiratud kontrolli all olevas väikses maailmas reegleid looma ning armastust taotlema, adumata, et vangikongis armastust ei sünni, seda ei juhtu kunagi.

Miranda ja Fredericku omavaheline heitlus ei ole korrakski igav, pinge kasvab kuni kulminatsioonini. Kui vahepeal tundub, et Miranda juhib salamisi protsessi, siis mingil hetkel see illusioon kaob. Maris Nõlvak mängib lootuse ja lootusetuse vaheldumise suurepäraselt välja, Miranda on esialgu iseteadlik, mänguline, sirge seljaga, kuid järkjärgult meeleheites kaotamas oma põhimõtteid ja iseennast kuni lõpliku kaotuseni. 

Mulle väga meeldis, et näitlejad kallistasid üksteist pärast etenduse lõppu. Kujutan vaid ette, kui alasti selline tükk kisub ja kolleegi tugi ja soojus aitavad reaalsusse naasta.

Kohtume taas Kellerteatris, olin võlutud! 

9/10

Miranda Grey Maris Nõlvak (Tallinna Linnateater)
Frederick Clegg Sander Roosimägi

dramatiseerija ja lavastaja Kersti Heinloo (Eesti Draamateater)
kunstnik Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
helikujundaja Raido Linkmann
koreograaf Raho Aadla
valguskunstnik Rene Topolev

No comments:

Post a Comment

Olen ennast teatripiletite soetamisega pankrotti ajanud. Makaron on ka toit. Teatriblogi.

20.09.2024 "Inimese anatoomia" Ekspeditsioon

 Ausalt, viimane kord, kui ma joon klaasi veini ENNE etendust, see nimelt teeb mind tohutult uniseks. Ma tegelikult peaksingi siin joone all...