11.09.2024 "Bertod ja Agnes" Draamateater

 Kolmas lugu intelligentsi või mälu hääbumisest. Eelnesid Theatrumi meisterlik "Isa" ja Tartu Linnateatri südamlik "Lilled Algernonile", mõlemad avavad maailma hääbuja vaatenurgast, käsitledes oma peategelast empaatiaga, jättes talle väärikuse. "Bertod ja Agnes" erines neist tunduvalt, esiteks näeme lugu Bertodi vaatest, avamata Agnese enda sisetraagikat, ning teiseks oli Agnese Alzheimerist tingitud segadus, meeleolumuutused, unustused ja hirm lavastuses pandud komöödiakastmesse ja see tekitas minus tugeva dissonantsi. Kas mäluhaigusega inimese segadus on tõesti naljakas, isegi kui ta käitub veidralt ja räägib segaselt? Miks publik naeris? Peletamaks tekkinud ebamugavustunnet ja pinget? Või mõjub mälu kaotanud inimene, kes oma selgushetkel palub partneril aidata tal surra, tõesti koomiliselt? Ma ei väida, et on olemas mingid pühad lehmad, mille üle nalja ei või visata (võtame või Musta Kasti "Surma") ja kergem toon aitab kindlasti rasket teemat seedida, kuid mulle isiklikult tundus see kuidagi väga vale. Kas oleks naljakas ka siis, kui su oma partner oleks Agnes? Või kui sina oled Agnes?

     Fotod: Draamateatri kodulehelt

09.09.2024 "Fun fact" Kanuti Gildi Saal

 Kanuti Gildi Saali tükid tekitavad uudishimu, no mis neil seal ometi toimub. Tädi Õiel sai külas käidud ja edasi tahaks oma nina pista igale poole, mida neil korda õnnestub saata. Traditsiooniline teater on ka tore ja päris nii pole, et otsin aina vängemat annust, et teatrilaksu saada, aga väheke adumatud veidrused on mulle meeldima hakanud. Ootus oli "Fun facti" vaatama minnes kõrge, aga päris laksu kätte ei saanud. Sain väikese leebe meelelahutusliku antropoloogilise vaatlusekese osaliseks, millel oleks potentsiaali olnud ka teravamaks ja sisekaemuslikumaks minna, aga jäi poolele teele pidama. 

     Foto: Ivian Kan Mujezinović

07.09.2024 “Tistou, roheliste sõrmedega poiss" Noorsooteater

Terve mu lapsepõlv möödus raamatutes, ma lugesin lasteraamatuid, väga tõsiseid täiskasvanute raamatuid, muinasjutte, luuletusi, seiklusjutte, armastusromaane, kõike. Tistou lugu (ilmunud eesti keeles 1976) on aga minust üllataval kombel täiesti mööda läinud, seega ei teadnud ma sisust mitte midagi. Jälgisin etendust nagu tavalist lasteetendust kuni täieliku üllatuseni- keset keskpärast lastetükki ühtäkki- pabahhh!- relvatehas! koos detailse kirjeldusega sellest, kuidas relvatehased vaenulikele pooltele relvi müües rikastuvad ning sõjalisi konflikte ärakasutavad. Ja edasi sealt tohutul hulgal eluõpetusi, kuni ma lõpuks tundsin, et seda kõike on liiga palju. Tundub, nagu oleks kellegil (kas kirjanikul või lavastajal) olnud tunne, et see on ta ainus võimalus sõnumit maailma edastada ja siis sidus ta kõik sõnumid šleifiga punti ja lükkas etendusse. Sõda, vaesus, kuritegevus, haigused, surm, relvaäri, kooliprobleemid, õnn. Kõik elulised teemad, loomulikult. Nopi neist paar ja räägime lastega, tulebki rääkida. Aga see kõik kokku mõjus nagu kiirelt helbitav diip rosolje, nagu vooruslikuse manitsuslektsioon. Usku imedesse ja headusesse tuleb aga toita ja kaitsta, kirjutan sellele alla.

                                      Foto: Siim Vahur

05.09.2024 "Novecento" Linnateater

Alessandro Baricco, "Novecento" autor, on üks mu lemmikkirjanikke, lummavate karakterite ja tähendusest pakatavate veidi kummaliste lugudega. Diana Leesalu ja Jan Ehrenberg koos ülejäänud lavatiimiga on selle teose ellu äratanud nii, et pärast teatrist lahkumist oli tunne, et vaatasin rohkete tegelastega võimsat lavastust või vaatasin filmi. Jan Ehrenbergi tundlik, empaatiline, nüansirohke, ühteaegu kurvameelne ja elujaatav mäng haaras endaga kaasa ning lõi vaataja kujutlusse pealtnäha mängleva kergusega laevamiljöö koos oma meeskonnaga, mille keskmeks Novecento kuju, müstiline, kummastav ja tohutult paeluv. Natuke on noores näitlejas ka rohelist rabedust, kuid see ei häiri, pigem annab loole vahetu pretensioonitu sundimatu tooni.

                                     Fotod: Linnateatri kodulehelt